Hanno Pevkur: Kriminaalkaristus kui viimane valik

Hanno Pevkur. Foto: PP

Pisut üle kümne aasta tagasi hakkas kuritegevus Eestis vähenema. Langusjoon on lauge, kuid ühtlane ja jääb loota, et selline suund jätkub. Registreeritud kuritegude arvu vähenemine ei ole jäänud vaid statistiliseks numbriks, see kajastub inimeste turvatundes, argimuredes ja otsustes.

Kui kümme aastat tagasi pidas 43 protsenti Eesti inimestest kuritegevust peamiseks mureks, mis riigi ees seisab, siis praeguseks on see langenud seitsmele protsendile. See arv on väiksem kui Euroopa Liidu keskmine (11 protsenti). Samuti ei tunne inimesed enam sellist hirmu oma kodukandi tänavail liikudes, nagu see oli veel l0–15 aastat tagasi.

Ometi elame riigis, kus iga teine Eesti tööealine inimene on seaduse rikkumise eest karistatud. Eesti on riik, kus üle 60 protsendi tööealisest elanikkonnast, st 15–74aastastest elanikest, on või on olnud väärteo- või kriminaalkorras karistatud. Kas selline hulk seadusega pahuksis olevaid inimesi tähendab, et hoolimata kuritegevuse langusest, on Eesti inimeste seas suur hulk kurjategijaid, või hoopis seda, et Eesti seadustes on liiga paljud eksimused väärteo- või kriminaalkorras karistatavad?