Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
/nginx/o/2012/11/27/1454996t1h978f.jpg)
Kui Johann Voldemar Jannsen 1857. aastal pani aluse Perno Postimehele, oli see enam kui poolteistsada aastat tagasi julge samm. See tundus hullumeelsena isegi baltisakslastele. Maarahva keeles hakati kirjutama ja sõnumeid vahendama lähedalt ja kaugelt. Revalis ja Riias ahmiti õhku ja ajalehele ei ennustatud pikka iga.
Läks teisiti. Rahvas võttis väljaande kiiresti omaks. Kirutud nõukogude ajal ilmusid rajoonilehed. Osa neist olid punasemad ja andsid teada partei ning rahva ühtsusest, teised rahvameelsemad. Viimaste järele tuli tellimisel sabas seista või tutvused mängu panna. Toonasteks kirjutajateks olid ajakirjanikud rahva keskelt. Olles juurte poolest pooleldi saarlane, tuleb mul kohe meelde Helju Rauniste nimi. Nii soojalt ja hinge minevalt oskas ainult tema rääkida. Lugeja taipas kõike ridade vahelt.