Herdis Elmend: Viie aasta pärast tullakse Pärnumaale lisaks merele ja spaadele ka loometurismi nautima

Gildimaja ühe perenaise Herdis Elmendi energia kulub praegu põhiliselt gildimaja asjaajamisele, oma lemmikala - viltimisega - pole praegu aega süvitsi minna. Foto: Ants Liigus

Sügisel asustasid Maarja-Magdaleena gildi käsitöölised Pärnus Uus 5 asuva kunagise linnavalitsuse planeerimisosakonna hoone. Poole aastaga on gildimajast saanud põnev ja värvikirev käsitööliste ja tarbekunstnike koda.

Gildimaja avatud töötubadesse ning ateljeedesse on külla oodatud kõik isetegemist ja loomingut väärtustavad inimesed.

Nüüdseks on gildi käsitöölistele kasutada antud hoone kõrval Steineri aedki, kus korraldatakse kohalike talunike-väiketootjate toel taluturge ja peagi muidki gildirahva üritusi. Juunis rahvusvahelistel hansapäevadel muutub gildimaja Steineri aiaga saginat tulvil käsitöö- ja kunstipesaks, kus kohtuvad erinevad loojad.

Gildimaja idee üks algatajaid on Herdis Elmend, kes koos Kadri Rebasega majas perenaiseametit peab. Elmendi panust gildimaja sündimisse tunnustas Pärnu linn 2009. aastal aasta naise tiitliga.

Mäletan aastatetagust artiklit Pärnu Postimehes, kus tagasihoidlik koduperenaine Herdis Elmend tutvustas põnevat harrastust – viltimist. Kuidas käsitöö juurde jõudsite ja kas vaimustute endiselt viltimisest?

Mul on Tartu ülikooli majandusharidus, peaksin pangas finantsarvestusega tegelema … Lastega kodus olles tekkis võimalus aeg maha võtta ja mõelda, mida tegelikult teha tahaksin. Jõudsin teadmiseni, et ülikoolis õpitu pole päris see.

Koolis ma käsitööõpetajate lemmik just polnud, kuigi väga hea õpetaja juhendamisel valmis nii mõnigi tore asi. Palju õppisin vanaema juures maal. Vanaema oli tohutu näputöötegija: kudus, tikkis, õpetas kangastelgedel kuduma ja rahvariidevööd tegema.

Viltimine meeldib mulle endiselt. Olin just tulnud eelmiselt töökohalt ära ja võtnud end töötuna arvele, kui märkasin tööhõiveameti uksel silti projekti “Käsitööga tööle” käivitumisest. Pääsesin kuidagi projekti, kuigi kohad olid juba täis, ja esimene praktiline tund oligi viltimine.

Mulle meeldivad paljud muud tehnikad samuti. Praegu on nii palju viltijaid tulnud ja mõlgutan mõtteid, et ehk võiks viltimisega rohkem sügavuti minna. Samal ajal pole aega tehnikatesse süveneda: gildimaja paberitöö võtab nii palju aega ära, et millegi arendamine pole selle kõrvalt võimalik.

Saite algaja käsitööettevõtjana ettevõtlustoetust, kuivõrd viltimine end majanduslikult ära tasus? Paljud käsitöölised kurdavad, et lisatööta on raske vaid oma loomingu müügist elatuda.

Ettevõtlustoetuse eest ostsin viltimismasina, mannekeeni ja töömaterjale. Pidin kirjutama äriplaani ja kõik korralikult läbi mõtlema, see oli päris hea kogemus. Ettevõtmine õigustas end küll, puhkusereisile selle raha eest just minna ei saanud, aga maksud sain makstud ja natuke jäi elamiseks ka.

Olen veendunud, et käsitööettevõtlus tasub ära, kui sellele tõesti pühenduda. Kui peab end jagama mitme asja vahel, kipubki tihti see teine asi vundamendiks jääma ja käsitöö kõrvalalaks. Nii nagu praegu, oli ka alustades mulle abikaasa igas mõttes toeks, aga ikkagi arvan, et üksi saab hakkama, peab vaid asjad veel paremini läbi mõtlema.

Mida soovitaksite praegu neile töötutele, kes käsitöö vastu huvi tunnevad ja ettevõtlusega alustamisele mõtlevad?

Töötuna võib olla tunne, et mind ehk ei vajata, ja muud masendavad mõtted, aga soovitan tulla koduseinte vahelt välja rahva sekka. Kui huvitab käsitöö, käia näitustel-laatadel, et samamoodi mõtlevate inimestega suhelda. Sealt tekivad kontaktid, ideed. Selgemaks saab pilt, mida tegelikult soovitakse, mis võimalused, kursused ja koolitused selleks on.

Kindlasti ei tasu esimese asjana mõelda raha peale, nii võib tihti takerduda. Kõik asjad leiavad lahenduse. Alati on palju toredaid inimesi, kes on nõus aitama infoga, näiteks spetsialistid maavalitsuses. Maal elades võib üles otsida kohaliku külaseltsi. Kui külaseltsi pole, ent on paar huvitatud inimest, tuleks see ära teha, sest nii saab juba teistele abiks olla: küladele antakse veel euroraha.

Leian, et minugi töötuksjäämine ei tulnud niisama, vaid mingi kogemuse omandamiseks. Siis oli see küll teadlik valik, aga praegu olen rahul.

Turusituatsioon on Eestis viie aastaga üsna palju muutunud. Kas tarbija on selle ajaga teadlikumaks muutunud ja oskab käsitööd hinnata?

Algusaastatel käisin väga palju laatadel, et ennast ja oma tegemisi reklaamida. Praegu on hoopis teistsugune situatsioon, pigem tegelen oma käsitöö müümise asemel keskuse ülestöötamisega, et rahvas harjuks siin käima. Tihti tullakse gildimajja kingitusi otsima, meistritega juttu ajama või siit midagi tellima. Inimeste mõtlemine on kindlasti muutunud, paljudel on oskusi juurde tulnud. Käiakse kursustel, tehakse kingitusi ise. Seekaudu on klientuuri natuke vähemaks jäänud.

Teistpidi tuleb ostjaid juurde, sest inimesed muudavad tarbimisharjumusi. Hinnatakse ainulaadsust ja välismaale külla minnes kinki otsides või ka oma kodu sisustades eelistatakse üha rohkem midagi Eestile iseloomulikku, mitte masstoodangut.

Millest käsitööliste gildi maja mõte sündis ja kuidas sai teist majaperenaine? Tundub, et käsitöölised on ühtehoidev rahvas, sest kõik Pärnu huvigrupid pole suutnud hästitoimivat struktuuri luua.

Inspiratsiooniks sai Tartu Antoniuse gild, see meeldis mulle väga ja leidsin, et Pärnus on selline maja puudu. Initsiaatorite grupp – tekstiilikunstnik Kadri Rebane, Tiit Kask Pärnu kolled?ist, Jüri Soo ja Leili Kokk Punasest tornist ja mina – kasvas välja loomulikul kujul rakenduskunstnike ühingust ja teised toetasid meie tegemisi kogu aeg kõrvalt.

Kogu see kamp töötas väga hästi, kuigi meil kellelgi peale Tiit Kase polnud varem selliseid kogemusi. Arenesime selle projekti käigus ega mõelnud algul üldse, kes millisele ametipostile hiljem maandub. Kui see aeg käes oli, selgus, et sobivaid perenaisekandidaate on raske väljastpoolt leida, aga sellepärast ei saanud ju asja pooleli jätta ja siin me nüüd Kadriga oleme. Tema tegeleb rohkem kunstilis-tehnilise poolega, mina majandusasjadega.

Vastu pole meie ettevõtmisele tõesti töötatud, aga mõnel kunstnikul-käsitöölisel on eri soovid töötegemiseks, kõigile ei sobi selle maja toimimispõhimõtted.

Töötubade aegu on külalisi majas päris palju. Kas hoone struktuur on end õigustanud, ateljeed hõivatud ja rahvas koha üles leidnud?

Neli viimast väikest ruumi on majas veel tühjad. Uudistajaid käib gildis küllalt palju ja rahvale jõuab vaikselt kohale, et tõesti võibki tulla ja igale poole sisse astuda. Kõik maja asukad on arvestanud algusest peale sellega, et ollakse natuke rohkem nähtaval kui oma kabineti kinnise ukse taga töötades. Kunstnikud on külalistega ateljeedes harjunud.

Maarja-Magdaleena gild kasutab kõrval asuvat Steineri aeda. Seal korraldatav taluturg on samuti teie lapsuke?

Taluturg on ühe vahva väikse kogukonna ühine lapsuke. Kord avastasime paari inimesega, et meil on seoses toiduga ühesugused soovid: tahaks süüa kohalikku toitu, teades, kes on selle valmistaja-kasvataja. Iseenda vajadustest taluturg tekkiski.

Esimesel turul oli väga palju rahvast, praeguseks on inimesed veidi rahunenud, mõistes, et tegu pole ühe korra üritusega. Taluturuga on liitunud 20-30 talunikku ja tootjat ning see ring laieneb pidevalt, on püsimüüjad ja -ostjad.

Kuniks kujuneb tegijate meeskond, teeme turgu kord kuus. Korraldajad on kõik vabatahtlikud, turu müügikohtade maksust saadav tulu läheb Steineri aia kulude, esinejate ja meie telefoniarvete katteks, keegi meist palka ei saa.

Mis plaanid on gildil Steineri aiaga? Millega üllatate hansapäevadel?

Tahame teha Steineri aias üritusi koos erinevate huvigruppidega, kes koostööks soovi avaldavad. Gildi üritustest toimub 22. mail vanade raamatute laat, 13.-14. augustil on gildipäevad ja talvel advendi- ning jõuluüritused.

Juuni lõpus oleme linnale partneriks rahvusvahelistel hansapäevadel. Steineri aiast saab gildiaed, mis on hansaprogrammis ametlik esinemiskoht, gildimajast aga rahvuslik kunsti- ja käsitööpesa, kuhu koonduvad gildid ja väikesed kogukonnad kõikjalt Eestist ja kaugemaltki. Kokku tulevad toredad tegijad, kellele käsitöö on elustiil ja loomissoovi väljendus. Ootame siia väliskülalisi, korraldame kunstnikega erialaseid kohtumisi, vahetame infot. Ärklisaalis on gildi kunstnike tööde näitus. Melu kestab neli päeva.

Missugusena näete gildimaja viie aasta pärast?

Gildimaja argirutiin toimib viie aasta pärast õlitatult ning paraja annuse loomingulisust toetava spontaansusega. Pärnusse ning Pärnumaale tullakse lisaks merele ja spaadele aastaringselt ka loometurismi nautima. Tekkinud on ühiseid eesmärke omav kohalike loomeettevõtjate ring, kes koostööd tehes külalistele ja kindlasti ka oma linna inimestele pakuvad võimalust rahulikus miljöös toredate asjadega tegelda.

Kuhu te ise soovite viie aastaga jõuda?

Olen endiselt käsitööga seotud, see on minu teadlik valik ja elustiil. Ma ei tea veel, mis suunas asjad arenevad, ehk kasvatan siis lambaid ja õpin ketramise ära ...

Arvatavasti olen loodusega rohkem ühenduses ja tunnen elust veelgi suuremat rõõmu.