Prohvet vabastas Mihkli häbipostist

Sirje Aija, kes töötab Audrus õpetajana, on Mihkli kihelkonnast pärit ja enamalt jaolt ise omale kihelkonna rahvarõivad valmistanud, ainult imeilusa kikk-tanu on tikkinud käsitööõpetaja Valve Tamm. Viljar Soomre on Treimani mees, kuid Varblas kultuurijuhina töötades valis omale naaberkihelkonna Mihkli rahvarõivad. Foto: Urmas Luik

Eesti Rahva Muuseumi esimene kogumisretk Mihklisse toimus 1911. aastal, korjajateks Tartu ülikooli tudengid Martin Joosep ja Juhan Los-kit. Et Joosep pidas päevaraamatut, on meil hea võimalus sajanditagusesse Mihkli kihelkonna eluolusse pilk heita.

Joosep iseloomustab kihelkonna elanikke lahkete ja vastutulelikena. Kohe esimesel päeval sattus ta Tammiku koolimajas Maikse küla laulukoori ja näitemängu harjutusele ja sai juhatust ning näpunäiteid. Lubati koguni esemete korjamisel abiks olla.  

Huvitav on tolleaegne Kurese küla kirjeldus: "Õige algupäraline nurk. Talud, arvu järele 16-17, on õige kokku ehitatud. Kõrgete paekivist aidadega piiratud teed, kõverad ja keerulised - nii et eksi või ära -, kord kitsamad, kord laiemad, viisid ühest õuest teise. Ka elumajad ja muud kõrvalised hooned on peaasjalikult paest ehitatud. Väga palju on alles suitsu taresid. Uusi majasid juhtub harva, enamiste kõik vanad ja viletsad.

Ülepea näib rahvas kehvalt ja mustalt elavat. Põldu on vähe ja seegi on paepealsel maal kehv. Veel kehvem on karjamaa. Metsa ei ole. Ahjukütteks lõigatakse turvast. Murtakse paasi ja veetakse teda talvel Vigala poole ja mujale, kus tarvitatakse - see on üks suurematest sissetuleku hallikatest."

Joosepi päevikutes leidub lisateavet kogutud esemete kohta, näiteks saame teateid omaaegsest pulmakombestikust.

Nätsi külast pärit pulmalühtriga kaasneb legend: "Küünlad pandi põlema, kui noorpaar lauda istus. Lühter ja küünlad olivad lintidega ja tuttidega ehitatud. Üks küünal oli peigmehele, teine pruudile. Kelle oma enne otsa põles, see pidi enne surema."

Õllekannude kohta teatatakse, et needki ehiti pulmade ajal lintide-tuttidega. Sageli olnud need topeltpõhjaga ja põhjade vahel olnud haavlid, mis kannu liigutamisel kõrinat sünnitasid.

Kiisama külast Madise talust osteti niinekoorest saan, mida nimetati "kose saaniks" (niinekoort nimetati seal koseks). Veel 25 aasta eest sõidetud samasuguste saanidega kirikuteed.

Vanasti olnud saanid õige kitsad: ainult üks inimene mahtunud istuma. Joosep kirjutab: "Kui siis peigmees mõrsjaga kirikusse laulatusele sõitnud, võtnud ta pruudi sülle."

Kahetsusega peab märkima, et kirjeldatud saan ERMi ei jõudnud, kuid muuseumis on sealtsamast Kiisama külast Eesti muinasvara päästetoimkonna poolt kümmekond aastat hiljem kogutud niinest saan.

Kuna suuremõõtmelisi esemeid oli raskem korjata või olid need pererahvale väärtuslikud, joonistas Joosep huvipakkuvad esemed üles, näiteks õuemärgi härjaikkelt või Ura küla Niisama talu kirstud.

Päris mitmele joonisele on taluhooneid visandatud ja nendest taludest tuleb päevikuski juttu.

Näiteks Viljaku talu Vastupea külas, kust koguti hobusekamm ja kulp.

1992. aastal sattusid meie vanavarakorjajad samasse tallu, kus parasjagu käis suur kurgitegu ja õuntekoorimine. Selgus, et talus elavad põliselanikud, peremeheks 1935. aastal seal sündinud Endel Viljak, kes 1949. aastal perega Siberi tee pidi ette võtma ning kelle talu kraamist lagedaks tehti.

1992. aasta ekspeditsioon ongi viimane, mis muuseumirahva on Mihklisse viinud. Tollal olid kaasas fotograaf ja filmimeeski, kes jäädvustasid Urita küla Annuse talu pererahva päeva kõigi toimetustega.  

Viimane ese Mihkli kihelkonnast on Mihkli kiriku häbiposti raudrõngas, mille muuseumile annetas Heinz Valk.

Järve Jaan pandud ükskord jutluse ajal õpetaja segamise pärast häbiposti, mis juba Rootsi ajal olnud Mihkli kiriku juurde püstitatud. Prohvet kangutanud posti koletu rammuga maast ja kõndinud Ämmu küla Sepa tallu, kus ahelad lahti murtud.

Ahelaid hoidev sepisrõngas äratanud Sepa peremehes oma täiuslikkusega nii suurt imetlust, et ta seda sepapajas kõigile kokkukeetmiskoha leidmiseks uudistada andis. See aga ei olevat kellelgi õnnestunud.

Nõnda rippus rõngas seal sepapaja lammutamiseni 20. sajandi keskpaiku. Isegi siis ei raatsitud rõngast koluhunnikusse visata, vaid pisteti ühe puu oksatüüka otsa, kuni selle kunstnik sealt muuseumisse toimetas.