Riigikontrolli auditi “Riigiteenuste kättesaadavus maakondades” järgi on nii mõneski Eesti paigas riigini jõuda üsna keeruline. Ääremaastumine, millest nii- ja teistpidi on kõneldud, painab paljusid maakohti, Pärnus on nendeks eelkõige Varbla ja Kihnu. Igal vallal on oma ajalooline asupaik ja eripära, näiteks saar on ikka ja alati saar, kuid sellega peabki arvestama ning ääremaal elavaid inimesi ei tohi selle eest karistada.
Pärnumaalgi leidub palju inimesi, kellel, kui tsiteerida riigikontrolli auditijuhti Urmet Leed, “kulub pea päev või isegi kauem selleks, et saaks riigiga korda aetud need asjad, kus riik soovib inimest näost näkku näha või kus teenus on keeruline ja inimesed eelistavad riigiasutusse kohale tulla”. Riigikontrolli hinnangul vajab olukord muutmist ja riigi läbimõeldud tegutsemist, et seis veel halvemaks ei muutuks.
Kindlasti ei saa tänapäeval inimesi enam saata elama pealinna või maakonnakeskusesse, nagu mõni aasta tagasi on soovitatud. Riik peab oma kodanikele lähemale tulema, mitte eeldama, et Eesti elanik võtab pidevalt ette aeganõudvaid väljasõite kodumaale.
Pärnu maavanema Andres Metsoja sõnutsi pole Pärnumaa mõne muu maakonnaga võrreldes halvemas seisus, kuid Pärnu Postimehele teemat kommenteerides tõi ta esile märkimisväärse vajakajäämise, mida kõnealune auditki mainib. Nimelt ei tehta riigiametite reformimisel küllaldaselt koostööd maavalitsustega, mille töötajad ometi peaksid kohalikes teemades Tallinna ametnikest pädevamad olema.
Võimalik, et haldusreform tooks riigi inimestele senisest lähedamale, aga kui sellele ei järgne koostööd ega inimestega arvestamist, pole kasu reformistki.