Praegu käib Pärnus Hommiku 2a uuele väljakule nime otsimine. Välja on pakutud ilusaid nimesid, aga ainult üks inimene on ära tabanud selle, mis on kõige vanem ja kõige olulisem: Valge torn. Kõik need Aidad ja muu tilulilu on hilisemad ning sekundaarse tähtsusega.
Uus-Pärnut ümbritsenud linnamüürist ja linna kaitsmiseks vajalikest tornidest on ajahambale vastu pidanud vaid Punane torn, mis praegu on küll valget värvi, kuid üksmeelselt kutsume seda ikka punaseks.
Enne Valge torni juurde jõudmist vajaks märkimist, et juba 1265. aastal välja antud privileegiga määras ordumeister osa kohtutuludest linna kindlustamiseks.
1420. aastal manitses ordumeister Uus-Pärnu kodanikke, et nad oma linna kindlustaksid. Linnamüüri ega torne ei ehitatud aasta ega kümnega. Töö nende ehitamisel ja tugevdamisel kestis aastasadu, kusjuures linna ning selle kaitserajatisi laastasid sagedased tulekahjud.
Pärnu ringmüüri kirdenurka püstitatud torni kutsuti esmalt Viljandi ehk Püssirohutorniks. 1533. aasta suures tulekahjus plahvatas tornis hoitud püssirohi ja hävitas torni täielikult. 1540. aastal hakati bürgermeister Johann van Lynthemi algatusel torni uuesti üles ehitama senisest veel vägevamal kujul. Torn ehitati ümber vana torni vundamendi ja nii sai tema läbimõõduks 14 meetrit.
Esimesel aastal askeldasid torni kallal 12 töölist ja nende 24 abilist poolteist kuud. Torn valmis 1546. aastal.
Arvatavasti kolmekorruseline torn oli mõeldud suurtükkidele, mida linnal oli selleks ajaks kasutada 11.
Alumisel korrusel olid seinad umbes kolm meetrit paksud. Kui praegu rehkendatakse, et meie linnamüür oli ligi kaheksa meetrit kõrge, kõrgusid tornid paar meetrit üle selle. Kui vahepeal nimetati seda lõhutud torniks, siis pärast taastamist sai see nimeks Uus ehk Valge torn.
Rootsi ajal, kui linna kindlustamisel mindi üle Vaubani süsteemile ja rajati muldkindlustused, kuhjati Valge torni ümber Marsi bastion. Suurtükitorni järele enam erilist vajadust ei olnud ja algas lagunemine. Ega linnal ole kunagi raha olnud, sest torni valmimisel pandi sarikad paika, aga katusekive ei olnud ja jäi üle ainult laudkatus teha.
Nagu foto näitab, oli tornist veel 19. sajandi lõpul suur osa maa peal alles ja teist niisama palju maa sees. Kui torn lähiminevikus lahti kaevati, võis hulk maad allpool maapinda laskeavasid uudistada. Millal maapealsed kivid laiali kanti, pole teada. Küllap mingid arendajad said sealt jälle materjali.
Praegu on torni asukoht väljakul markeeritud, aga uudishimulikele puudub selgitav tekst, mida see rõngas tähendab. Väljakule Valge torni nime andmine meenutaks seda ajaloolist ehitist.
Lõpetuseks küsimus: kuhu on kadunud need mehed, kes lubasid taastada Rootsi haua?
P. S. Selle jutu kirjutamisel oli palju abi Inna Põltsam-Jürjo suurepärasest raamatust “Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel”.