Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2014/01/07/2738060t1h747d.jpg)
Sel suvel täitub 100 aastat esimese maailmasõja algusest, mis kestis neli aastat ning mille inimkaotused ja traagilisus viisid kümme aastat hiljem katseni (Briandi-Kelloggi pakt 1928) sõjad keelustada. Paraku jäi see unelmaks ja maailm tegi läbi veel pikema teise maailmasõja, mille lõpupäevil võeti kasutusele aatomirelvgi. USA kindralid üritasid tuumarelva käiku lasta Koreas (1950–1953), ent nn Kariibi mere tuumakriis 1962 tegi õnneks lõpu ühepoolsetele rehkendustele ja pani mõtlema relvastumise kulukusele ja võimalikele tagajärgedele. Kuna seda olid sunnitud tegema mõlema vastandliku leeri esiriigid, osutus esimest korda võimalikuks desarmeerimise juurde asuda.
Omamoodi sümboolseks võib pidada seda, et esimesena sõlmiti 1972 USA ja NSVLi tuumarelvastuse piiramise kokkulepe ehk nn SALT-1 leping, järgmisel aastal algasid tavarelvastuse piiramise kõnelused Viinis ja 1974. aastal oli võimalik juba uue tuumarelvastuse piiramise kokkuleppe ehk SALT-2 sõlmimine. Paraku lõpetas Nõukogude Liidu invasioon Afganistani 1979 selle täitmise ja siis kulus pea kümme aastat, enne kui Ronald Reagani ettepanekust asuda tuumarelvade piiramise asemel neid vähendama sai asja. Selle ehk START-1 lepingu sõlmisid George Bush vanem ja Mihhail Gorbatšov 31. juulil 1991. Kuna Nõukogu Liit vajus kohe laiali, jõuti lepingu ratifitseerimiseni alles detsembris 1994. Tavarelvastuse vähendamise esimese kokkuleppeni jõuti 1990 ja seegi leping jäi viimaseks, sest kahe konkureeriva leeri kadumine, õigemini asendumine USA 12aastase domineerimisega maailmas pani ootamatult seisma nii tuuma- kui ka tavarelvastuse desarmeerimise.