Hingamistki peab õppima

Foto: PP

Hingamise tähtsust alahinnata on raske. Üle mõne minuti hingamata olla ei suuda keegi. Hingamine on omalaadseks peegliks sellelegi, milline on meie organismi ja psüühika seisund: erutatud seisundis hingamine kiireneb ja muutub lühemaks, tekivad värinad, tahtmatud hinge kinnihoidmised ja muud häired hingamise ühtlases kulgemises.

Vahel me ehk ei märkagi, et oleme pinges, kuid hingamist jälgides avastame, et eelmainitud häired on olemas. Sellest võime järeldada, et meiega pole kõik päris korras. Kui sellised seisundid kestavad kaua ja muutuvad krooniliseks, on kahjulik mõju mitmesuunaline. Ühest küljest mõjutab meid „puudulik“ hingamine ja teisest küljest ei lase mingi sügavam häire meid ennast hästi tunda ja normaalselt hingata ning aja jooksul võib sellest kõigest areneda tõsisem tervisehäire.

Pidev stress, mida tänapäevane elu enamikule meist peale surub, on selliste, tihti krooniliste pingete põhiallikas. Joogaõpetus esitab väite, et igale inimesele on mõõdetud kindel arv hingetõmbeid. Kui me need kiiremini ära hingame, siis on elu sellevõrra lühem. Kui läheneda sellele väitele eelmainitud aspektist, et stress kiirendab hingamist ja on paljude tõsisemate haiguste põhjuseks, ei tundugi see ehk nii väga metamorfoosina, vaid pigem olukorra otsese kirjeldusena.