Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
/nginx/o/2014/01/10/2743036t1h4a77.jpg)
Hingamise tähtsust alahinnata on raske. Üle mõne minuti hingamata olla ei suuda keegi. Hingamine on omalaadseks peegliks sellelegi, milline on meie organismi ja psüühika seisund: erutatud seisundis hingamine kiireneb ja muutub lühemaks, tekivad värinad, tahtmatud hinge kinnihoidmised ja muud häired hingamise ühtlases kulgemises.
Vahel me ehk ei märkagi, et oleme pinges, kuid hingamist jälgides avastame, et eelmainitud häired on olemas. Sellest võime järeldada, et meiega pole kõik päris korras. Kui sellised seisundid kestavad kaua ja muutuvad krooniliseks, on kahjulik mõju mitmesuunaline. Ühest küljest mõjutab meid „puudulik“ hingamine ja teisest küljest ei lase mingi sügavam häire meid ennast hästi tunda ja normaalselt hingata ning aja jooksul võib sellest kõigest areneda tõsisem tervisehäire.