Peeter Järvelaid: See, mis meid elada aitab, on kultuuriruum

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Professor Peeter Järvelaid on 2002. aastast avaldanud Pärnu Postimehes üle 60 kaastöö, mille seas leidub nii välisteemalisi kui ajalooartikleid, esseid ja palju muud. Johann Voldemar Jannseni tänavusel sünniaastapäeval tunnustas Pärnu Postimees teda oma eripreemia ehk väikse Jannseniga.

Rääkisite preemiat kätte saades, kuivõrd suure tunnustusena võtsid seda teie sõbrad-kolleegid Saksamaal. Miks see neile nii tähtis tundus?

Minu kolleegid on inimesed, kes vaatavad maailma asju laialt, on ühelt poolt kindlasti oma vaadetelt eurooplased, samal ajal on patrioodid. Kui nemad kuulevad Johann Voldemar Jannseni auhinnast, mõtlevad nad suurtele meestele oma kultuuris. Need mehed, kes tegid Saksamaal sama, mida Eestis tegi Jannsen, on väga suure au sees. Pealegi jaguneb nendel Jannseni poolt meie kultuuri antud panus mitme mehe vahel.

Mõelge: 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Perno Postimees ehk Näddalileht, mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886, kuid selle jälg meie kultuuris on ju ülioluline.

Ütlen ausalt, mujal riikides oleks Jannseni kunagine maja ajakirjanike tsunfti poolt kindlasti rohkem kasutuses, kui see meil praegu on. Mul on väga hea meel, et 15. mail 2010 lauldi postipapa õuel ära “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

Jannsen kinkis oma muude kultuuritegemiste kõrval meile hümni sõnad, mis väga ilusad. Need on nii ilusad, et ülejäänud rahvad suudavad sellest hümnist isegi väikse kadedusega aru saada.

Pärnu lehelugejad teavad teid autorina, kes valdab väga erinevaid teemasid, aga milline teema teile endale kõige südamelähedasem on?

Loen ennast professor Juri Lotmani õpilaseks ja mulle on kõige südamelähedasem kultuuritemaatika, nagu tema kultuuriruumi mõistest aru sai ja meile Tartus õpetas.

Sel õpetusel, mida Lotmani kultuuriteoorias semiootikaks nimetatakse, on meie väiksearvulise rahva kestmise tagamisel ja omakultuuri säilitamisel suur roll. Kui püüda seda lühidalt ja lihtsalt seletada, siis see, mis meid elada aitab, on kultuuriruum, mis on kui üks suur kera meie ümber ja milles väga paljudel asjadel väga oluline roll. Olgu see loodus ja sellesse suhtumine või ema hällilaul, mis määrab ära meie maailmapildi. Või oma kaaslastesse suhtumine, mis eeldab teatud eetiliste väärtuste tunnistamist.

Selliste kultuuriliste lugude kaudu püüan ma seletada lugejale teaduslikku pilti, mis emotsionaalsel kujul on ehk mõistetavam ja meeldejäävam.

Pärnu Postimehe viljakaks kaasautoriks olemine on vaid üks tahke teie tegevusest. Millega veel oma päevi sisustate?

Olen seotud mitme teadusprojektiga nii välismaal kui Eestis. Samuti püüan edasi viia Jaan Poska (1866-1920) majas toimuvat. Muuseas, sügisel peaks ilmuma Poskale pühendatud artiklikogumik, üle poole tuhande lehekülje.

Võin öelda, et ajaloohuvilised leiavad sealt palju uut ja põnevat meie ajaloost. Kui üks perioode minu viimase kümnendi tegemistest oli seotud kõrgemate õppeasutuste juhtimisega (sisekaitse-, mereakadeemia), siis nüüd on mul enam aega teaduslikuks ja loominguliseks tööks. Seega, õnnelik aeg.

Mida te teadlase-haritlasena arvate, millest tänapäeva Eesti ühiskonnas kõige enam vajaka jääb?

Eneseväärikusest kõigil tasandeil. Rahvas, kel kõrge eneseväärikus, oskab austada naabreid ja naabrid respekteerivad sel juhul meid. Eneseväärikus tähendab seda, mida Immanuel Kant luges eetika aluseks: ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks.

Eelmist küsimust tasakaalustamaks: mis on Eestis praegu parem kui ülejäänud Euroopa riikides?

Alustaks sellest, et vähe on maailmas suuri rahvaid, kus inimese kohta leidub veel nii palju vaba maad. Me ei oska nautida seda tunnet, kui kõnnid paljajalu põllul, mida esivanemad kümme ja enam põlvkonda harinud.

Neil, kel see võimalik, soovitan seda teha ja mõelda: see on minu isamaa, mida minu esiisad on harinud. Juba lapsena olen tajunud kojujõudmise erilist tunnet. Mäletan  hästi, kui ma rongiaknast välja vaadates alati märkasin, et järsku tundus loodus teistsugune – kodune.

Meil on imetore aastaaegade vaheldus, kodu on eriline nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel. Elame väga ilusal maal. Kui pärast pikemat Eestist eemalolekut kuuled jälle enda ümber emakeelt, on see õnn.

Kui sinu ümber on armsad inimesed, naabrid ning tuttavad. Minu sõbrad välismaal ütlevad, et eestlased on imeline rahvas: iga teine on teil tuttav ja iga kolmas sugulane.

Me pole suutnud seda suurt eelist enda heaks veel sugugi ära kasutada. Kui meil on midagi hingel, tuleme lauluväljakule nagu Balti keti ajal. Ja me saaksime ju kokku leppida selles, mida me väga tahame ja mida soovime oma lastele pärandada.

Kas on mõni teema, mis kindlasti vajaks lähiajal lehelugejatele lahtikirjutamist?

Pidevat lahtikirjutamist vajab meie igapäevane elu. Mäletan, kuidas kunagi Olev Anton kirjutas Edasis mõnusaid maaelu lugusid. Ma loodan, et ma pole selliste lugude tagaigatsejana üksi.

Pärnu Postimees võiks panna rõhku oma korrespondentidele kogu Pärnumaal ja kaugemal, sest nii võiks saada tagasisidet, nagu papa Jannsen omal ajal sai. Näiteks on põletav teema euro kasutuselevõtt, milleni on jäänud vaid pool aastat. Mina olen kunagi eurole mineku Saksamaal üle elanud (1998-2000) ja praegu poodi minnes oskan ehk paremini näha, kuidas kaupmehed hindu poodides vist juba igal öösel parandavad.

Kodanikuühiskonnas on ajalehel oma roll, et lugejat vähemalt informeerida. Ma kutsun üles Pärnu Postimehe lugejaid, kel vähegi aega, fikseerima praegu toimuv mingiks dokumentatsiooniks. Arvutage oma ostud alates homsest eurodes, sest juba on alanud eurohinnaralli ja kaupmehed ei taha jätta hinnatõusu rahavahetuse päevale 1. jaanuaril 2011. Näeksin suurt potentsiaali nendeski pärnakates, kes maailmas laiali ja keda võiks kaasata hea ja huvitava Pärnu Postimehe tegemisse.

Tagasi üles