Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2014/01/14/2751230t1h3058.jpg)
Olukord suures või laias Lähis-Idas (Great, Wider Middle East) on viimased 20 aastat olnud paljudele komistuskiviks USA välispoliitika mõistmisel. Sestap alustaksin väikse selgitusega: külma sõja päevil, kui Ühendriikidel oli üks ja selge vastane – NSVL ja sotsialismileer, oli USA välispoliitika selge ja etteaimatav, sõltumata sellest, kas võimul oli demokraatlik või vabariiklik partei.
Aastail 1991–2003 nautis USA puhast domineerimist rahvusvahelistes suhetes, millega kaasnes mõlema erakonna välispoliitiliste eelistuste ja taktikate eristumine sõltuvalt sellest, kes kontrollis Valget Maja ja Kapitooliumi. Demokraadist presidendi Bill Clintoni päevil (1993–2001) langetati otsus NATO ittalaienemiseks ja muudeti prioriteediks Palestiina küsimuse lahendamine. Clintoni ajal võeti kasutusele nn pehme jõu doktriingi, mis tähendas USA välispoliitiliste eesmärkide saavutamist ”samade väärtuste ja eesmärkide nimel püüdlejate ühendamisega“ selleks jõudu mitte kasutades.