Kommentaar: Süüria ja Iraaniga selgus käes

USA president Barack Obama. Foto: SCANPIX

Olukord suures või laias Lähis-Idas (Great, Wider Middle East) on viimased 20 aastat olnud paljudele komistuskiviks USA välispoliitika mõistmisel. Sestap alustaksin väikse selgitusega: külma sõja päevil, kui Ühendriikidel oli üks ja selge vastane – NSVL ja sotsialismileer, oli USA välispoliitika selge ja etteaimatav, sõltumata sellest, kas võimul oli demokraatlik või vabariiklik partei.

Aastail 1991–2003 nautis USA puhast domineerimist rahvusvahelistes suhetes, millega kaasnes mõlema erakonna välispoliitiliste eelistuste ja taktikate eristumine sõltuvalt sellest, kes kontrollis Valget Maja ja Kapitooliumi. Demokraadist presidendi Bill Clintoni päevil (1993–2001) langetati otsus NATO ittalaienemiseks ja muudeti prioriteediks Palestiina küsimuse lahendamine. Clintoni ajal võeti kasutusele nn pehme jõu doktriingi, mis tähendas USA välispoliitiliste eesmärkide saavutamist ”samade väärtuste ja eesmärkide nimel püüdlejate ühendamisega“ selleks jõudu mitte kasutades.

Tasub mäletada, et see poliitika pälvis enamiku ameeriklaste toetuse, ent valijameeste häältega sai jaanuaris 2001 presidendiks hoopis vabariiklane George W. Bush ja veel enne, kui varisesid kokku New Yorgi kaksiktornid, oli uus valitsus teatanud USA lahkumisest Kyoto kliimakokkuleppest, strateegilise relvastuse piiramise ja ballistiliste rakettide alastest kokkulepetest Moskvaga.