Maaja Hage: Ma ei saa olla klienditeenindaja, kellel on reeglid ees

Johann Voldemar Jannseni preemia pälvinud Maaja Hage tõusis sellega auväärsete kolleegide Elmar Roosna ja Valve Priki kõrvale. Foto: Ants Liigus

Peagi 35 aastat Pärnu ühisgümnaasiumis emakeelt ja kirjandust õpetanud ning aastaid koolilehe ja aastaraamatu väljaandmise eest hea seisnud Maaja Hage on nõudlik nii teiste kui enda suhtes.

Parim hinnang tänavu Johann Voldemar Jannseni preemia pälvinud pedagoogi tööle on õpilaste tõdemus: õpetaja Hage on kaugelt parem kirjandusõpetaja kui Tartu ülikooli õppejõud.

Kuidas teist sai õpetaja? Teadupärast unistasite hoopis dirigendiametist, tööst ajakirjaniku või moekunstnikuna?

Mul oli selline teadmine, et Eestis on ainult üks ülikool ja kui ma sinna eesti filoloogiasse ei saa, ongi elu otsas. Ma kirjutasin luuletusi, olin kohutavalt vaimustatud Paul-Eerik Rummost ja siis mulle tunduski, et see on ainukene koht. Ega ma mõelnud õpetajaks hakata, oleksin tahtnud ajakirjandust õppida, aga mul ei olnud julgust.

Olin üldse niisugune tagasihoidlik maalaps, mõnes mõttes veel praegugi omaette eksemplar, kes on abielus ikka sama mehega ja kellel on kindlad põhimõtted.

Ülikoolis sai lõpuks selgeks, et tuleb ikka õpetajaks minna, ja ega ma seda kahetse.

Mu vanaisa, kes saadeti Siberisse, oli eestiaegne koolmeister. Pärnu legendaarne õpetaja Ilse Erm on minu isa tädi, meie suguvõsas oli õpetajaid, oli sellist maa soola.

Nüüd ma olen mõelnud, et seda liini jätkata on päris sümboolne.

Te olete sündinud Virumaal. Mis tuuled teid Pärnu randa puhusid?

Käisin abikaasale peale, et ta peab oma elukohta muutma, sest ainuke koht, kus elada, on Pärnu. Olin Pärnusse nii armunud: mu tädi elas siin, ta oli Eliisabeti kiriku organist. Käisin siin paljudel suvedel. Meri oli mu armastus, sellest kirjutasin luuletusi ja ma teadsin, et pean ainult Pärnusse elama saama.

Viisin tartlasest abikaasa nii kaugele, et ta muutis elukohta, ja nii me siia tulime. Aga siis ütles haridusosakonna juhataja, et nad ei vaja mind, pole vaja lapsega ema.

Nii et kompsud kaenlasse ja Tartusse tagasi.

Ei. Selle peale ütles abikaasa, et me suunamisest ei loobu. Kui on suunamine, peab haridusosakond sellega tegelema ja lahenduse leidma.

Et Helena oli sündinud jaanuaris, siis ega ma tahtnudki nii väga 1. septembril kooli minna. Aga nad tulid mind paluma.

Nii ma Pärnu August Jakobsoni nimelisse 1. keskkooli saingi.

Üks õpetaja ei saanud klassiga hakkama, siis oligi mind sinna vaja eesti keele õpetajaks. Kuna ei olnud laulmisõpetajatki, aga ma olen õppinud muusikakoolis akordioni, pakkusid nad mulle õhtupoolses vahetuses ka muusikaõpetaja kohta.

Nii ma andsingi muusikaõpetust ja juhatasin lastekoori, käisime lastega Vallikäärus laste laulupeol. Nii et ma sain ikkagi dirigeerima.

Kunagi oli õpetaja koolmeister, maa sool. Nüüd loen lehest, et Maaja Hage nimetas Jannseni preemia tseremoonial peetud kõnes õpetajat klienditeenindajaks. Kas  selgitaksite?

Kahjuks ta nii on ja see on tegelikult väga kurb. Loen praegu kooli ajalugu uurides mälestusi õpilastelt, kes õppisid Pärnu 1. keskkoolis 1952-1971. Tajun, et õpetaja suhtes oli tollal respekt. Õpetaja oli see, kes hindas. Õpetaja teadis, kuidas ta hindas, ega olnud õpilase asi küsida, miks nii. Õpilased usaldasid õpetajat.  

Tänapäeval saadab isa õpetajale meili, milles on väljavõtte hindamisjuhendist: nii mitu protsenti õigeid vastuseid annab kolme, nii mitu protsenti annab nelja.

Ma ei saa olla klienditeenindaja, kellel on reeglid ees ja kellele lapsevanem ütleb, et õpetaja on teenindaja.

Tahaksin olla ikka õpetaja. Mul on erinevad lapsed ja ma võin panna ühele lapsele vähema eest parema hinde, sest ma tean, et ta on väga püüdnud. Ja võin panna väga targale halvema hinde, sest ta on olnud seekord hooletu.

Arvatakse, et õpetajaamet on üks lustipidu. Kas see amet on ikka nii roosiline?

Eks nad ütle jah, et mis teil seal koolis teha on: pool päeva on vaba. Tegelikult peaksite mu mehe käest küsima, kui palju mul vaba aega on, õpetaja toob ju kõik oma töö koju kaasa.

See on ikka selline müüt, mille ümberlükkamiseks oleks vaja uurimust. Kui mõni jõuab koju tõesti kell kolm, siis mina tänu kooli ajaloo kirjutamisele enne poolt kuut õhtul ei jõua. Olen üks viimastest, kes koolist lahkub, sest varsti pannakse uks kinni.

Kui poole kuuest koju, vaevalt te siis kipute kohe homseid tunde ette valmistama?

Ma ei pea viimasel ajal tõesti enam põhikoolis tunde algusest lõpuni ette mõtlema: mul on nii palju kogemusi, et pean vaid e-koolist vaatama, kuhu me jäime. Kui uus õpik ja uued palad, siis loomulikult loen need läbi ja mõtlen, kas tööülesanded sobivad, aga gümnaasiumitund on nõudlikum, sinna ei lähe ma kunagi niiviisi.

Ma pean selle teema kohta kindlasti midagi internetist otsima, pealegi olen seda tüüpi, et mul pole tüüpkonspekte, mida aastaid kasutan.

Klassid on erinevad, ma ei saa minna a-klassi samade materjalidega, millega lähen humanitaarkallakuga b-klassi. Mõtlen alati tunni käigu läbi. Kui teeme analüüsitunni,  teen kindlasti mõlemale klassile erinevad rühmatöö ülesanded.

Kirjanduse tundi lähen alati väga ettevalmistatult, see võib nõuda mitu tundi kodust tööd.

Ega sellise töö tänu rahas mõõdeta?
 
Eelmisel aastal lõpetanud b-klass sai mulle väga südamelähedaseks, eks klasse ole olnud hästi palju, aga nemad on praegu viimased.  

Nad tulid mind Tartu ülikoolist vaatama ja ütlesid, et õpetaja, teie olete ikka kõige parem kirjanduse õpetaja, nad ei saa teile mitte lähedalegi seal Tartu ülikoolis. Siis ma mõtlesin, et jaa, oleme ikka õigesti tööd teinud. See on niisugune tunnustus, mille üle mul on väga hea meel.

Kuidas teile tunnustus mõjub? Tiivustab või jätab ükskõikseks?

Ma ei tea, kas see on lehejutt, aga kui saan 55aaastaseks ja mulle antakse selle puhul linnavalitsuse tänukiri ... No kuulge. Miks see peaks mulle meeldima? Aga Jannseni preemia üle on mul küll hea meel, sest nüüd ma olen kahe meie maja nii auväärse inimese kõrval, nagu seda on Elmar Roosna ja Valve Prikk.

See on väga tore tunnustus. Selle ettepaneku esitas kool ja ma olen neile tänulik, et nad mind märkasid.

Teie tegemisi vaadates jääb mulje, et kõik, mida te teete, läheb teil hästi korda.

Ma pole vist midagi teinud väga viletsalt. Võib-olla pole ma mõnda asja teinud väga hästi, aga mitte kunagi halvasti, et ah, teeme ära! Milleks siis üldse teha?

Öeldakse, et olen nõudlik teiste suhtes ja nõudlik ka enese suhtes: mul on vist iseloomus see, et ma ei taha midagi halvasti teha.

Olen lastelegi öelnud, miks me hakame uurimistöid tegema, kui ei taha saada viit. Me tahame teha ju korraliku töö, mitte niisama midagi.

Seega on teil tänapäevaelu valus vaadata?

Jah. See on tegelikult halb: koorman abikaasat selle kriitikaga vahel liiast. Olen aeg-ajalt liiga negatiivne, aga see tuleb sellest, et mind häirib rumalus, silma hakkav enesekasu.

Siis tahan pahandada ja kellega ma ikka räägin kui mitte abikaasaga. Siis ta ütleb mulle, et olen vanaks jäänud, virisema hakanud.

Miks õpetajad ühiskonna kitsaskohtadest valjusti ei kuuluta?

Kahjuks õpetajad kohe on sellised leplikud inimesed, et nad ei hakka kirjutama, ei võta sõna. Nad teevad oma tööd edasi ja püüavad seda teha hästi. Nad ei ole rusikaga viibutajad ega õiguste taganõudjad. See võiks olla teistmoodi, õpetaja võiks olla sõnakam, rohkem maailmaparandaja. Aga igale poole ei jõua.  

Te olete koostanud mitu õpikut, olete esinenud Tartu ülikooli filoloogidele. Kas päriselt kõrgkooli ei kisu?

Miks ei või koolis olla inimene, kellel on lai silmaring ja teadmised ning kes võib-olla teab natukene rohkem, kui kirjanduse kursus nõuab?

Arvan, et koolis peaksidki olema väga targad inimesed. Arvan, et meie praegune ühiskond on väga rumal: ta ei mõista õpetaja osa ühiskonnas. Õpetaja roll lapse elus algab, kui laps tuleb seitsmeselt kooli, ja lõpeb, kui ta on 18aastane. Vaat, kui kaua on noor inimene õpetaja käe all ja seda päevast päeva, hommikust kuni vahel õhtuni.

Suur vastutus on olla õpetaja, kuid meie ühiskond vist ei märka seda. Öeldakse, et väga suur vastutus on ministril, firmajuhil. Miks ei saada aru, et õpetajal on ka vastutus, sest kõik saab alguse koolist?

Kuidas te päevatööst taastute?
 
Kui koju tulen, olen tavaliselt nii väsinud, et midagi ei tahaks teha. Tahan, et oleks täielik vaikus: see tunnike, mille lihtsalt maha mölutan, mõjub mulle hästi.

Meie, põhjamaa inimesed kogu aeg kiirustavad: saaks see töö tehtud, saaks see töö valmis, siis hakkan puhkama. Aga siis on jälle järgmine töö ootamas. Minu meelest me ei oska puhata, ma ise ka ei oska.

Tegelikult läheksin hea meelega laagrisse, matkama huvitavate inimestega, kellega oleks rääkida muust kui ainult koolimuredest. Olen endale seadnud eesmärgiks, et igal suvel lasen nädalaks kusagile jalga. Niisugused nädalad on mulle vajalikud, sest kui tagasi tulen, tunnen ennast laetuna.

Praegu on mulle kõige tähtsam lapselaps, tema aitab mul kindlasti taastuda. Kui temaga  olen, unustan kõik muu ja koolitöö pole enam nii tähtis. Ta on vahva tüdruk, nutikas, võime temaga rääkida nii paljudest asjadest ja juba see on minu elu väga suur rõõm.

Kord jätate õpetajaameti. Kas järelkasv emakeele ja kirjanduse õpetaja näol on olemas?

Jah, neid on, aga nad pole siin. Mõtlen, et minu järel hakkab tegutsema Kait Vesik, kes praegu on väikese Leega kodus.

Olen otsustanud, et kirjutan enne mainitud ajalooraamatu valmis ajaks, kui kool saab 150aastaseks. Siis olen töö, mida olen tahtnud teha, teinud ja võin sirge seljaga lahkuda.