Jaanus Männik: Tehkem arukas otsus!

Jaanus Männik Foto: Ants Liigus

Rahvaliidu oleviku- ja tulevikuarutelud on maakonnaühendustes ja osakondades enne lähenevat kongressi kulmineerunud. Emotsionaalsel pinnal on paljude, eeskätt nii ealt kui erakonnastaažilt vanemate liikmete seisukohad kategoorilised: ei mingit liitumist, kõik liitumise soovijad – kes nad ka on ja kui tahes palju neid on – kadugu.

Näiliselt sobiks see kõige paremini nii mulle kui Villu ja Janno Reiljanile, Mai Treialile, Arvo Sirendile, Andres Varikule. Meie töö erakonnas ja poliitikas on tehtud, valimistel me enamasti ei kandideeri. Küll on meil võimalus erakonda ja uusi juhte toetada ning nõustada või ebaedu korral süüdistada ja osatada.

Eelhäälestuse üksi-edasi-otsuseks on tekitanud esimehe-aseesimeeste kiirkorras ja justkui vastu eelmise kongressi tahet esitatud plaan ühineda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.

Juhid kinnitavad, et muud edu toovat plaani nad ei näe, ja seetõttu käsitavad hääletustulemust usaldus- või umbusaldusavaldusena. Küllap nii ongi.

Iseseisvalt-uuele-edule-plaan, mille seadsime endale eelmisel kongressil, pole edu toonud ja kardetavasti ei too 2011. aasta valimistelgi. Üksi valimistele minnes napib nii prognoositavaid kandideerijaid-häältekogujaid kui kampaaniaraha konkurenterakondade kümnete miljonite kroonide kõrval. Liikmeskonnas, välja arvatud paar-kolm maakonda, ega kohalike liidrite hulgas ei ole tekkinud aktiivset-nähtavat rahvaliitlust, meedial jätkub tähelepanu vaid valitsuserakondadele ja jaksu Keskerakonna tuuseldamiseks. Neljandat korda järjest valimistel lati alt läbijooksmine tähendaks riigikogust väljajäämist.

Tõsi, kuni meie kongressini, kust tulevat ühinemisotsust kardavad Reformierakond-IRL-Keskerakond kui tuld – äkki tekibki mõistlik ja tugev konkurent, kolmas jõud –, kajastab meedia mõnuga meie omavahelist nägelust.

Halvem on see, et ühelgi ühinemise vastu oleval Rahvaliidu juhtfiguuril pole positiivset programmi selle kohta, kes võiksid olla säravad juhid ja millised erakonna senisest atraktiivsemad ideed-eesmärgid, kuidas ergutada liikmeskonda tegudele, kuidas innustada liikmeid ja muid mõttekaaslasi erakonda materiaalselt toetama, kes võiksid järgmistel valimistel olla kuue kuni 15 riigikogumandaadi häältetoojad.

Ühinemiskava heakskiitmiseks on vaja vähemalt kahekolmandikulist delegaatide toetust. Jagunegu hääled üht- või teistpidi, igal juhul on see Rahvaliidu otsus. Mõlemad variandid on liikmeskonnale täitmiseks, kummalgi puhul pole õigemaid-valemaid liikmeid. On vaid õigus ühinevas või senises erakonnas edasi tegutseda või sellest loobuda.

Arvo Sirendi oma tuntud vaheduses on andnud liitumiskavale Maalehes ja Postimehes virtuoosselt ärapaneva hinnangu. Kui selles oleks niisama palju ratsionaalseid argumente kui revolutsioonilis-romantilisi emotsioone, kestaksime Rahvaliiduna igavesti. Kui aga tema viimane lause Maalehes “Me seisame ja võitleme lõpuni, sest see on auküsimus” ennustabki Rahvaliidu lõppemist, lõpetamist või hääbumisega leppimist, tuleks kongressil hääletusele panna lõpetamise variantki, nagu tegi Koonderakond. Ka see siis sobib Rahvaliidu veteranidele?

Vahest tasub siiski usaldada nutikaid missioonitundega noori juhte ning mitutkümmet tugeva potentsiaaliga rahvaliitlast, kes on nõus kandideerima ühenderakonna nimekirjas. Eesti on tugevas pseudoliberaalsuse kreenis ja vajab muutust. Ühinemist ei maksa karta, mitte keegi ei suuda meid ühenderakonnas alla kugistada, kui ise vähegi mehed-naised oleme.