Euro tõi Saksamaal tulles endaga kaasa teuro

Euroopa Keskpank Foto: Reuters / Scanpix

1. jaanuaril 2002 täitsid 320 miljonit Euroopa kodanikku enda kukrud uue raha - euroga. Selle vääringu kasutuselevõtuga tekkis maailma suurim ühismajanduspiirkond, sest euro asendas seadusliku maksevahendina senised rahvuslikud valuutad.
 

Euro juured on Euroopa Liidu ja maailmamajanduse ajaloos.  Juba 1958. aasta Rooma lepingutega seati eesmärgiks ühise majandus- ja valuutapoliitika korraldamine, millega sooviti olla oma toodetega konkurentsivõimeline nii Ameerika Ühendriikide kui Jaapani hiigla suurel turul.

Kümme aastat hiljem oli reaalmajanduslik lõimumine arenenud nii kaugele, et oli võimalik istuda ühise laua taha, arutamaks ühtse rahaühiku kasutuselevõtmist, kuna Bretton Woodsi süsteem (pärast Teist maailmasõda uuesti korraldatud rahvusvaheline rahasüsteem, mis oli märgistatud kindlate valuutakurssidega, juhtvaluuta oli USA dollar, A. S.) ei olnud võimeline kõrvaldama valuutakursside tugevaid kõikumisi. See omakorda mõjus negatiivselt kaubavahetusele.  

Werneri plaan

1970. aastal konkretiseeriti Euroopa ühise rahandussüsteemi ideed. Luksemburgi peaminister Pierre Werner töötas koostöös muude riikide majandus- ja rahandusekspertidega välja omanimelise plaani.

Komisjoni kavatsus oli projekt realiseerida 1980. aastaks, kuid see nurjus, sest Bretton Woodsi süsteem varises kokku. Asendamaks Werneri tegevuskava, asutati Euroopa valuutaliit (1972)  ja seitse aastat hiljem Euroopa rahandussüsteem.

Viimasena mainitu ülesanne oli hoida ära rahvuslike rahaühikute suured kõikumised. Selle põhimõttega kutsuti ellu ECU (Euro-pean Currency Unit, eküü) ehk Euroopa virtuaalne arveldusrahaühik, mida võib pidada euro eelkäijaks. Mitu ELi riiki andsid ECUdes välja laene ja obligatsioone, millega kaubeldi börsidelgi.

Harjutamine euroga

1987. aasta suvel astuti järjekordne samm ühise raha kasutuselevõtu poole: Euroopa Komisjoni esimees Jacques Delors töötas nüüd omakorda välja projekti, mis Madridis heaks kiideti. Hispaania pealinnas otsustati samuti, et Euroopa uus rahaühik ristitakse euroks.

Viis aastat hiljem oli tegevuskava valmis ja Maastrichtis kirjutati alla lepingule, mis määras kriteeriumid, mida iga liikmesriik peab enne eurotsooni astumist täitma. Need nõuded peavad tagama ühise valuuta stabiilsuse.

Kuigi esimesed euroregiooni riigid läksid eurole üle aastavahetusel 2001/2002, alustati varakult inimeste harjutamist, et nad võtaksid uue raha omaks.

Juba septembris 2001 oli Saksamaal kaubandusettevõtetel ja pankadel võimalik hankida enda seifidesse euroraha. Poed olid kohustatud märkima toodete hinnad nii Saksa markades kui eurodes. Peale selle käivitati plakatite ja kuulutustega kampaania, kus kodanikele tutvustati uut rahaühikut.

Mõni nädal enne euro ametlikku kasutuselevõtmist müüsid pangad "stardipakke": 20 marga eest võis hankida kümne euro väärtuses münte. Kuigi eurodes sai maksta aastavahetuse südaööst, kogesid inimesed aegsasti, kuidas näeb välja uus valuuta ja kui suur on selle väärtus.

Saksamaal oli ümberarvestamine eurodesse väga lihtne: kaks Saksa marka võrdus ühe euroga ehk enne markades olnud hinnad pidi pooleks jagama. Järelevaatamiseks aga tuli eurohinnad korrutada kahega. Nii tegi suur osa inimestest veel aastaid pärast uue raha kasutuselevõttu, kontrollimaks, kas toote hind on vastuvõetav ehk kui palju see maksis kunagi markades.

Mujal tekitas aritmeetiline ülesanne rohkem peavalu, näiteks Austrias, kus enne kasutusel olnud šillingi pidi jagama 14ga.

Hinnad tõusid

Aga kui uskuda pankureid ja statistikat, tekitas hindade edasi-tagasiarvutamine inimestes subjektiivse tunde, et elu on muutunud pärast euro kasutuselevõttu tunduvalt kallimaks.

Samal ajal kui ostjad kas korrutasid või jagasid hindu Saksa markadesse või eurodesse, tegid nad seda automaatselt endale kõige mugavamal viisil ega arvestanud sellega, et marga ametlik vahetuskurss euro suhtes ei olnud 2,0, vaid 1,95583 (Austrias mitte 14, vaid 13,7603). Ainuüksi selle argumendiga ei teinud muidugi inimestele selgeks, et nende silmad petavad.

Kui näiteks lilletaimed maksid enne euro tulekut ühe marga ja hiljem ühe euro,  polnud perenaisel vaja matemaatiku diplomit, mõistmaks, et hind oli tõusnud pea poole võrra.

Selline hinnatõus on seletatav sellega, et kui mõni Euroopa riik, nagu Prantsusmaa ja Holland, keelas seadusega euro kasutuselevõtmise perioodil tõsta hindu, siis Saksamaal koputati kaupmeeste südametunnistusele. Selle tulemusena kerkisid hinnad järsult peamiselt toitlustuskohtades. Selle tagajärjel hakkas pereisa, kes varem oli viinud oma pere vähemalt kord kuus pitsat sööma, seda ise kodus valmistama. Osa firmasid ümardas hindu eurodesse arvestades ülespoole.

Euro peegeldus ostukorvis

Kaks aastat pärast Euroopa ühisvääringu rakendamist suhtus 60 protsenti Saksamaa elanikest eurosse positiivselt. Kuigi osa hindu tõusis, teenuste hinnad langesid.

Tarbijahinnaindeksi kohaselt (see arvestatakse välja ostukorvis olevate eluks vajalike põhitoodete järgi) olid hinnad 2001. aasta detsembris tõusnud 1,6 protsenti ja täpselt aasta hiljem (kui euro oli juba kasutusel) 1,2 protsenti.

Kui vaadata ostukorvi pandud tooteid täpsemalt, tõusid Saksamaal 1995. aastal toiduainete hinnad 13,1 ja kümme aastat hiljem 10,4 protsenti. Rõivastel ja jalanõudel vastavalt 6,9 ja 4,9 protsenti.

Ajaloost on teada, et Euroopas on ennegi kehtinud ühine raha. Umbes 1150 aastat tagasi oli võimalik kuningas Karl Suure (747-814) algatusel igal pool maksta hõberahaga. Nii said inimesed hindu võrrelda ja kindlaks teha, mis on konkreetsed tooted väärt ülejäänud rahvaste juures. Tollal lõikasid eurooplased kasu samuti nagu tänapäevalgi sellest, et nad ei pidanud raha vahetama. See eelis kadus aga 9. sajandil, kui Prantsusmaa jagati.

Inimeste hirm, mida nad tundsid euro kasutuselevõtmise ees, on kaheksa aastaga kadunud, sest ühisrahast on arenenud maailma üks stabiilsemaid valuutasid, mida tunnustatakse rahvusvahelises rahandussüsteemis. Seda tänu Euroopa Keskpangale ja finantspoliitikale, mille ülesanne on juba ajaloolistel põhjustel kanda hoolt selle eest, et inflatsioon püsiks raamides.  

Ühine raha tagab Euroopas rahu, sest pole mõtet sõdida oma riigi valuuta vastu või lammutada tööstusettevõtteid, millesse on investeeritud enda kodanike raha, rõhutab rahvusvaheline raadiojaam Deutsche Welle.

Kunagine rahandusminister Hans Eichel (sotsiaaldemokraat) ütles päeval, kui euro kasutusele võeti: "See on ajalooline päev, kuna demonstreerib maailmale eurooplaste ühist meelt. Euro on meie kontinendi 21. sajandi suurim heaolu- ja rahuprojekt."

Eichel oli kindlasti õigus, sest kui eurooplased nokitsevad ainult omaette, pole neil šansse konkureerida ülejäänud maailmaturul. Samuti on ajaloost teada, et riikides, kus puudub majanduslik heaolu ja kasvab töötute arv, ei arene ainult kuritegevus, vaid tekivad radikaalsed liikumisedki, mis ohustavad muid riike. Teise maailmasõja puhkemine on parim näide.

Kuigi Euroopa ühisvaluutat ootavad praegu uued katsumused, sest peale Kreeka kõigub Portugali ja Hispaania majandus, räägib euro positiivse tuleviku kasuks fakt, et eurooplased otsivad kriisiajal ühiselt lahendusi oma partnerite toetamiseks.

"Teuro" on kunstlik sõna. See on tekkinud saksakeelses keeleruumis sõnadest "teuer" ehk kallis ja "euro". See valiti aastal 2002 Saksamaal kõige populaarsemaks sõnaks, sest pärast euro tulekut jäi elanikele mulje, et hinnad on uue vääringu kasutuselevõtmisega  tunduvalt tõusnud.

Hispaanias kasutati "teuro" asemel sõna "redondo", mis tuleneb väljendist "redondear" ehk ülespoole ümardama.