/nginx/o/2010/05/23/372540t1h0244.jpg)
19. novembril 1919 võttis Eesti ajutine valitsus vastu "Ajutised administratiivseadused", millega jäeti jõusse 24. oktoobrini 1917 ja pärast seda Saksa okupatsioonivõimude poolt Eesti- ja Liivimaale vastu võetud seadused. Rahandust jäi seega reguleerima Saksa okupatsioonivalitsuse määrus 15. septembrist 1918, mis kehtestas Eestis markvääringu.
Rahaminister J. Kuke määrusega kehtestati eri raha väärtusvahekord: üks idarubla = kaks marka, tsaarirubla = 1,5 marka, duumarubla = mark ja 25 penni, Kerenski rubla = üks mark, Soome mark = üks idamark ehk 50 idakopikat.
29. jaanuarist 1919 võrdus üks rubla ühe margaga.
20. juunil 1924 seati Eesti vääring kulla alusele. Kuldraha ühikuks kinnitati kroon, mis pidi sisaldama 0,403226 grammi puhast väärismetalli. Kuldkroon käibele ei tulnud, kuid oli aluseks ja kasutusel välislepingute sõlmimisel.
1. jaanuarist 1928 hakkasid kehtima rahareformi reguleerivad seadused ja käibele tuli kroon, mis jagunes 100 sendiks. Üks kunagine mark võrdus ühe sendiga.
ENSV rahvakomissaride nõukogu teadaandega 25. novembrist 1940 lasti Eesti NSV territooriumil käibele ka Nõukogude raha kursiga kroon = rubla ja 25 kopikat.
25. märtsil 1941 kuulutati Eesti kroonid väärtusetuks ja tühistatuks.
29. novembril 1941 Tallinnas vastu võetud deviisimäärus kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa tähed ja mündid (okupeeritud idaaladele valmistatud rahamärgid), samuti maksevahendid Vene vääringus (Nõukogude tšervoonetsid, rublad ja kopikad). Idamarga ja rubla suhe oli 1:10.
1944. aasta sügisel kaotasid Saksa idamargad päevapealt kehtivuse. Ainsaks maksevahendiks jäi Nõukogude rubla. 1947. aastal tuli rahareform suhtega 1:10.
1961. aastal oli uus reform taas suhtega 1:10.
20. juunil 1992 kell 4.00 sai seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.
/nginx/o/2018/04/25/7807866t1hbb73.jpg)