"Auto lasti õhku, enne õhtut pole lootust süüa saada," teatab lahingupaare inspekteeriv rühmaülem seersant Tuvikene lagendikku piirava metsa serval positsioonid sisse võtnud sõdurpoistele.
Kaitseväelane karastub "Kevadtormis"
23. mai 2010, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles seisnebki kaitsevägede suurõppuse "Kevadtorm" paradoks: õnnetul kombel vaenlase helikopterile silma jäänud auto purustati õhurünnakus mängult, ent öösel mõne tunni maganud, hommikul kella neljast taplusse sööstnud sõdurid taluvad tühja kõhtu päriselt. Kõik olgu nii reaalne kui vähegi võimalik.
Sestap antakse kahele "rindereporterilegi" teisipäeva hommikul selga raske killuvest, mille seljal ilutsevad hõbedase teibiga kleebitud tähed "TV", ja surutakse pähe kiiver.
Aeg antud võidelda, aeg antud oodata
Reaalne on ka kiduratest kuuskedest, risti-rästi kasvanud leppadest-kaskedest moodustunud padrik, millest Tuvikese järel end raginal läbi murrame. "Ehtsad jalaväelase tingimused," märgib seersant. Ainult ladisev vihm on puudu. See-eest on esindatud lõõskav päike ja sajad verejanulised sääsed, kes ründavad kohe, kui hetkeks hingetõmbamiseks peatuda.
Meie aga oleme peatunud kauemaks kui hetkeks. Juba mõne tunni oleme passinud kusagil Halliste vallas Nigula asula lähistel kahel pool teed laiuvat lagendikku piirava võsa servas, et vaenlane ehk Scouts-pataljoni ja Läti jalaväekompanii liitlasväed vääriliselt vastu võtta. Oht on, et just selle koha pealt tuleb Uue-Kariste poole rõhuvate vaenuvägede põhilöök.
Kuperjanovi jalaväepataljoni võitlejatest moodustatud Bravo kompaniisse kuuluva Tuvikese rühma ülesanne on takistada nende edasiliikumist nii kaua kui võimalik. Viimases hädas tuleb tee alt läbi jooksva kraavi truup vastu taevast põrutada ja taanduda. See ongi viivituslahingute eelis kaitselahingute ees: selg ei ole veel vastu seina surutud ning nähes, et asi kisub jamaks, võib positsioonid hüljata.
Esialgu pole taandumiseks põhjust. Aeg venib võidu tigudega, kelle populatsioon võsastiku niiskel maakamaral ei jää sääskede omale oluliselt alla.
"Sõjapidamine koosnebki 90 protsenti ootamisest," selgitab end mugavalt veekindla kihiga kaetud kaardile istuma seadnud nooremleitnant Ossip kõigutamatu rahuga. Liiati on rühm seks ajaks oma kümme protsenti aktsiooni kätte saanud, kui nad varahommikul ülekaaluka vastasega lahingut lüües seitse meest haavatu ja ühe surnuna kaotasid. Viis neist tampis mutta täpselt tellitud kaugtulelöök, kaks toimetati laatsaretti pärast seda, kui positsioonidelt taanduv rühm oli varitsusele sattunud, ja ühe liialt uljaks muutunud tulejuhi eluküünla kustutas snaiper.
Vaenlane ei anna näole
Veerand neli pärastlõunal kostab kaugusest granaadikärgatusi ja kuulipritsi närvilist raginat. "MG-3, vaenlase oma," määrab Tuvikene kuulipilduja margi selle hääle järgi niisama ilmeksimatult, kui mõni looduslaps tunneb ära pasknääri.
Kuid põnevamaks ei lähegi. Minut hiljem on taas kuulda vaid sääskede pirinasse mattuvat linnulaulu.
Mõnusalt puude vilus lamades kanduvad meeste mõtted ja jutt lahingumöllust kaugele. Kusagil teisel pool tolmavaid külavaheteid, mülkaks sõidetud metsaradu, läbitungimatut võsa ja soolaukaid on ju liivased mererannad, õdusad baarid, külm õlu ja kuumad tüdrukud. Või mis neist baaridest ja tüdrukutest, kaks nädalat metsas tapelnud meestele oleks kasarmugi leevendus. "Saaks ükskord ometi puhaste linade vahel magada ja taldrikult süüa ..." unistab Ossip kaugele Võrumaale jäänud Kuperjanovi pataljoni sõdurikodust.
Reaalsusesse toob meid tagasi mõni minut pärast nelja positsioonidele tulnud kompaniiülem nooremleitnant Sibul, kes annab käsu viis meest luurele saata. "Anname märku, et me oleme siin olemas, tulge meile külla," löövad ootamisest väsima hakkava Tuvikese silmad särama. "Aga kui kontakt tekib, rebite end kohe lahti: teil ei piisa tulejõudu," loeb ta meile sõnad peale. Enne kui läheme. Heinamaade ja võsa vahel looklevat teed pidi sinna, kus paar tundi tagasi olla vastast nähtud.
Luureretk paneb närvid proovile. Iga linnulaulust valjem siristamine tundub kahtlane: ehk on see vaenlase märguanne? Teeäärsest põõsastikust kostev praksatus sunnib närviliselt pead pöörama, sest võib-olla liigub meie kõrval vastase luuraja, valmistudes iga hetk võsast välja kargama, et rivi viimasel mehel kõri läbi lõigata. Ning kas ei piidle meid kaugusest paistva mahajäetud talu mustendavast aknaavausest vaenlase snaiper, näpp päästikul?
Õnneks või kahjuks aga ei märka me oma retkel kedagi peale konni luurava kure ning rolleril kodu poole põristava kohaliku vanamehe. Meidki ei märgata. Vist. Igatahes jõuame eluga juba koduseks saanud võpsikusse tagasi.
Kaugtuli ei halasta kellelegi
Vahepeal on reporterite tarvis kohale tellitud staabi džiip, et toimetada meid kohta, kust vaenlane kogu päeva läbi murda on punnitanud. "Nüüd saate oma lahingu!" lubatakse.
Pärale jõudes näeme teeäärse kraavi pervel trobikonda "surnuid ja haavatuid" ning kahte külapoissi, kes langenuid paari meetri kauguselt huviga piidlevad.
Lubatud lahing on nüüdsama läbi saanud. Mööda teed lähenenud vaenlasele anti käsitulirelvadest pihta, mille peale nood tõmbusid tee kõrvale tallu varju. Teadmata, et eesliinist pisut taga miinipildujarühm just seda ootaski. Lõks langes kinni ja vaenlane puistati miinidega üle. Sellest põrgust ei pääsenud keegi eluga. Ent enne veel, kui vaenlastest viimane hinge heitis, jõudsid nad surmalõksuks osutunud maja ees laiuvat aasa poolitavate põõsastike vahele end sisse seadnud rühma positsioonidele suurtükitule peale tellida. Neli minutit tihedat tuld ja meestest oli alles vaid pudru. Seega polnud sealgi enam kedagi, kes lahingut lööks.
PASId panevad asja paika
Võtame suuna Vana-Karistele, kust samuti oli vaenlase pealetungi oodata. Aga enne kihutab meile Uue- ja Vana-Kariste vahelisel kruusateel vastu kuuest kuuseokstega maskeeritud PASI soomukist ning neid saatvast džiibist koosnev kolonn. Et meie poolel PASIsid pole, tähendab see ainult üht: Vana-Kariste juures vaenlase edasiliikumist takistama pidanud väed on surve all murdunud.
Pole ka ime. Võimsate mootorite möirates ja tolmu keerutades Uue-Kariste poole kihutavad PASId, mis otsekui vere maitse suhu saanud hundikari hullunult edasi sööstab, äratavad hirmu ja aukartust.
Ühest tee äärde sätitud Milani tankitõrjeraketisüsteemist neile vastast pole. Tossupomm ette, 12,7kaliibrilisest Browningi raskekuulipildujast surmav tuli peale ja täiskäigul edasi! Vange võtma ei hakata. Mürinal Uue-Karistesse sisse, majade vahelt hooga läbi, veel mõni lühike valang ja saabub vaikus. Kolonn on peatunud. Asula on nende kontrolli all.
Võidukate nägudega hüppavad Scoutspataljoni sõjamehed soomukitelt ja hargnevad mõlemale poole teed metsa. Nad on toore jõuga saanud peavõidu. Pataljoni vahele on kiil löödud: võitlevad üksused tagalaüksustest ja reservvägedest ära lõigatud ning ümber piiratud. Triumf või fiasko - sõltub, kummalt poolt rindejoont vaadata.
Lõpp on lähedal
Kihutame tagasi Nigula risti Bravo kompanii alasse. Info toimunust on juba sinna jõudnud ja nüüd tõmmatakse võitlusvõimelised väed palavikulise kiirusega ringkaitsesse. Samasse kohta saabuvad veokid haavatute ja surnutega.
Õhkkond on ärev. Koguni sedavõrd, et kuulipildujatest ja tankitõrjerelvadest tõmmatakse tuli peale külavaheteel logistanud traktorile, mis õhtuhämaruses eksikombel PASIga segamini aetakse.
Kompaniisid ühendava Kalevi pataljoni päästab hävingust maale laskunud pimedus, mistõttu peastaabist antakse käsk aktiivne tuletegevus selleks päevaks peatada. Samuti näeb õppuste plaan ette, et pataljonil tuleb järgmisel päeval minna varem kindlaks määratud positsioonidel viivituslahingutelt üle kaitselahingusse. Seega peab Scoutspataljon tahes-tahtmata kotisuu avama. Eile hommikul aga tõusid vaenlase survele vastu seisnud kaitseväelased vasturünnakule.
3. maist Viljandi- ja Pärnumaal möllanud "Kevadtorm", millest võtab osa 3500 kaitseväelast, kaitseliitlast ja reservväelast, raugeb homme hommikul. Selle lõppu tähistatakse kell 11 algava piduliku rivistusega Tihemetsa töökoja platsil. Pärast seda pääsevad lahingutest räsitud sõdurid lõpuks ometi koju - kasarmusse.