Sattusin poolkogemata Pärnus Liiva tänaval asuvasse Saurveti. Oli vaja kahele suurele kassile liigeserohtu, sest selle aasta talv oli neilegi vist liig. Kassid hakkasid jalgu järel vedama. Mul paluti natuke oodata, sest just oli toodud varjupaigast kassike, kes oksendas ja vaevalt seisis. Teda süstiti ja soojendati, tehti veel midagi ja jäeti kliinikusse.
Siis paluti minul oma kassikaebused ära rääkida ja soovitati ravimit, mis pidi kasse aitama. Kuna saime jutule, küsisin arstidelt nende nimegi. Need olid tohtrid Marika ja Katrin.
Nüüd on minu kassid terved, ei hoia enam käppi ja ronivad nagu ilvesed, aga nii tahtsin teada, mis sellest varjupaiga kassist sai. Helistasin ning lausa hämmastusin, kui kuulsin, et loomakesele süstiti ravimit, tehti röntgen ja avastati soolesulgus. Eks siis needsamad arstid tegid kassile operatsiooni, võtsid tropi ära ja loomake jäi hinge.
Nüüd ta paraneb ja pidi sööma nii, et ei jõua ettegi anda. Nii et äärmiselt tubli töö.
Ainult kurb, et sageli ei ravita isegi inimesi nii nagu seal loomi. Olen kindel, et enamik loomaarste ongi väga humaansed. Eriline tänu Saurveti naistele, kes isegi omanikuta loomi nii põhjalikult ravivad. Aitäh teile!