Andrus Kivirähk: Minule on lasteraamatud täpselt niisama tähtsad kui täiskasvanute omad

Foto: Teet Malsroos

7656 last tunnistas kirjanik Andrus Kivirähu juba kolmandat korda Eesti lastekirjanduse aastaauhinna vääriliseks. Valida oli üle 250 raamatu vahel ja “Nukitsa” konkursi võitjaks osutus “Kaka ja kevad”.

Tänapäeva Eesti kirjandusklassikuks nimetatud Kivirähk nendib, et ju ta pole teinud tühja tööd, kui tema raamat poe või raamatukogu riiulilt üles leitakse.

Mille poolest erinevad laste ja täiskasvanute kiidusõnad?

Ega kiidusõnad erinegi, alati on ju hea tunne, kui keegi õlale patsutab või siiralt tänab. Aga loomulikult on lastekirjanikule “Nukitsa” preemia äärmiselt oluline, sest see näitab, et ta pole teinud tühja tööd. Esiteks on lapsed tema raamatu üles leidnud ja seda lugenud, sest ei saa ju hääletada raamatu poolt, mida sa ei tea ega tunne. Teiseks on see neile meeldinud. Sest ega lapsed ju luiska.

Igasuguste þüriide puhul võib küll juhtuda, et preemiaid jagades tehakse ühtlasi kirjanduspoliitikat, et “see pole kunagi saanud ja tema juba on küll”, aga lapsed sedasi ei mõtle. Nemad hääletavad tõesti selle poolt, mis neile kõige rohkem meeldis. Ja see on mulle suur au.

Raamatu illustreerinud Heiki Ernits pälvis samuti auhinna. Kuidas sai teos sellise pealkirja, mis mõnda lapsevanemat kulmu kortsutama paneb?

Noh, see on ühe raamatus leiduva jutu pealkiri. Kokku on neid lugusid seal umbes 30 ja kõik on varem ilmunud ajakirjas Täheke, nii ka see “Kaka ja kevad”. Nii et lastekirjandust jälgivatele inimestele polnud selles pealkirjas midagi uut. Eks ma üritanud veidi eemalduda lastekirjanduse stampidest, et kirjutada tuleb ainult päkapikkudest ja jänkujussidest. Miks mitte tavalisest koerakakast? See tundus mulle endale palju põnevam ja pani fantaasia hoopis paremini tööle. Ja nagu näha, torkas poeriiulilgi silma.

Kui vanalt hakkasite oma mõtteid kirja panema ja neid avaldamiseks pakkuma? Mis või kes selleks inspireeris?

Üsna varakult. Juba koolipoisina meeldis mulle jutukesi kirjutada, aga need muidugi jäidki minu sahtlisse ja on tänu taevale ammu kaduma läinud. Aga keskkoolis hakkasin ma oma loomingut Pikrile saatma - oli kunagi sihuke mõnus naljaajakiri. Ja nemad siis vahel avaldasid ka. Seda, mis mind inspireeris, ma küll ei oska öelda.

Ma arvan, et ükski kirjanik ei oska tegelikult sellele küsimusele vastata, ja kui mõni vastabki, ajab kindlasti niisama udu.

Kellele on keerulisem kirjutada, kas täiskasvanutele või lastele?

Ei ole vahet, see on umbes sama kui küsida kokalt, kellele on raskem süüa teha, kas täiskasvanutele või lastele. On selge, et laps ei hooli liiga vürtsikatest toiduainetest ja konjakiga kohvi ta ei joo, aga üldiselt tuleb nii lastele kui täiskasvanutele süüa valmistada ikka nii hästi kui võimalik. Kirjutamisega on sama lugu.

Minule on lasteraamatud täpselt niisama tähtsad kui täiskasvanute omad ja mind alati vihastab, kui mõni kirjanduskriitik võtab endale vabaduse minu loomingust kõnelda, aga ise pole mu lasteraamatuid lugenudki.

Mis on kirjutamise kõige suurem võlu?

Ah, eks see ole ikka haigus. Kui kaua pole kirjutanud, tekib niisugune imelik rahutus, umbes nagu kassiahastus joodikul. Tundud endale kuidagi kasutuna. Joodikut ravib väike peaparandus, mina pean arvuti taha istuma ja natuke tööd tegema. Kohe hakkab parem.

Mida peate oma mitmekesise loomingu, milles leidub följetone, näidendeid, lastejutte, romaane (luuletusi vist ka, aga mine tea), endale kõige südamelähedasemaks osaks?

Luuletanud ma pole, nii et võin tsiteerida Tðehhovit, kes ütles, et ta on kirjutanud kõike peale luuletuste ja kaebekirjade. Aga südamelähedane on muidugi kõik. Nagu Viiding ütles: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Ja sellest ma olen püüdnud tööd tehes lähtuda.

Eks näidendeid ole saanud viimasel ajal kõige rohkem kirjutada ja see on ilmselt sellepärast, et mulle teater väga meeldib. Meeldib olla osaline lavastuse sünnis, käia proovides. Esietendus on minule kindlasti palju emotsionaalsem sündmus kui näiteks romaani esitlus.

Märtsis 2011 esietendub "Mees, kes teadis ussisõnu" Pärnu Endlaski, lavastajaks Johannes Veski, kes juhib Tallinnas alternatiivteatrit Cabaret Rhizome. Kas seda teost on varemgi püütud lavale tuua? Küllap on selle lavastamine paras pähkel?

See on mulle uudis. Teadsin küll, et Endlal on see plaan, ja nad kuulasid isegi kunagi maad, kas ma oma raamatut ise dramatiseerida ei sooviks, aga mul ei olnud aega ja ausalt öeldes ma vist ei oskaks seda teha. Sest minu variant on romaani kujul olemas ja on igati mõistlikum, kui dramatiseerijaks on keegi teine.

Siiani pole "Ussisõnu" lavale toodud. See pole ka ime, sest see on tõesti paras pähkel, millega võib kergesti kaela murda. Aga ma soovin pärnakatele igal juhul edu!

Muide, on kindel plaan teha "Ussisõnadest" ooper, mis peaks esietenduma 2011 sügisel. Aga kuna mina olen selle projekti juures ainult kõrvaltvaataja ning nõuandja, ei taha ma rohkem välja lobiseda.
 
Kuuldavasti on mängufilmitegijadki tulutult pead murdnud, kuidas teie loomingut ekraanile tuua.

Jah, mitu filmimeest on asja vastu huvi tundnud, aga mulle tundub, et Eestis pole praegu mõtet sellist filmi teha. See oleks liiga keeruline ja kallis, kui üritada teha vähegi nii, et poleks piinlik vaadata.

Teater on teine asi, seal võib kõik olla väga tinglik, põhimõtteliselt saab mängida iga loo ära tühjal laval, ilma igasuguste kostüümide ja vidinateta. Aga kinos nii ei saa. Nii et ma arvan, et filmi "Ussisõnadest" niipea ei tule. Kui üldse tuleb. Ega igast raamatust peagi filmi tegema, las inimesed parem loevad.

Milliste tänapäeva Eesti kirjanike looming teile meeldib? Keda soovitaksite?

Eks ikka oma sõpru Ervin Õunapuud, Mart Kivastikku. Vanameister Mihkel Mutt on mulle alati meeldinud. Tõnu Õnnepalut olen viimasel ajal suure mõnuga lugenud.

Kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima või on nii väikse kultuuri sulandumine mõnda suuremasse paratamatu?

Paratamatu see küll ei ole, aga küsimus on selles, kas meie rahvaarv püsib senisel tasemel või tõuseb või hoopis langeb. Ja kui see peaks langema, on küll keeruline püsima jääda. Sest mida sa ikka püsid, kui inimesi pole. Juba praegugi ei ole, on ju ääretult palju ametikohti, ka kõige kõrgemaid, mis on täidetud suvaliste isikutega, sest sobivaid ei jätku.

Eks "Ussisõnade" raamat olegi kirjutatud hoiatusromaanina, kuidas üks rahvas ja keel välja surevad. Ma väga loodan, et eestlastega seda ei juhtu, aga eriti optimistlik ma ei ole.

Mida teie arvate, miks on tänapäeval nii tohutult populaarsed just Eesti tuntud ja vähem tuntud inimeste elulood?

Ühest küljest on elulugu muidugi lihtsamini loetav kui romaan ja inimesed ehk ei viitsi tänapäeval enam nii väga süveneda. Aga teisalt, eks minevik olegi ju huvitav. Mina olen suur ajaloofänn, viimasel ajal ma peaaegu et ainult ajalooraamatuid loengi. Ja elulugu on just killuke ajalugu, kust vaatavad vastu igapäevane elu ja inimestevahelised suhted, mida ajalooõpikutest ei leia.

Käite sageli lugejatega kohtumas ja see on ilmselt üks põhjusi, mis teid on ikka Pärnumaale toonud. Mis on Pärnus meeldejäävat?

Ega ma Pärnumaad kuigi hästi tunne ja Pärnu rannaski olen ma vist käinud ainult ühe korra, väga ammu. Minu suved on möödunud pigem Virumaal Lahemaa kandis. Pärnus mul sugulasi pole ja ma satun siia ikka kas lugejatega kohtuma või teatris käima. Ja peaaegu mitte kunagi suvel. Nii et minule on Pärnu selline armas ja vaikne talvine linnake.

Kas olete mängus "Mees, kes teadis ussisõnu" osav?

Ega seal nii väga osav peagi olema, see on ikka rohkem õnnemäng, millised kaardid kätte satuvad. Me käisime sügisel perega Roomas ja siis oli see mäng meil kaasas ja oli küll tore hotellis seda mängida ning katsuda, kuidas paavstist jagu saab.