Rait Maruste: Sõjakurjategijaid oli mõlemal poolel

Rait Maruste. Foto: Ants Liigus

Mõni aeg tagasi sai Strasbourgis Euroopa inimõiguste kohtus lõpu pikk ja kunagistele sotsialismileeri riikidele väga suure ühiskondliku kajaga kohtuasi Kononov Läti vastu.

Sündmus leidis Eestiski pinnapealset meediakajastust. Raevukad reaktsioonid järgnesid Vene valitsuselt ja peavoolu meedialt. Et emotsionaalsete ja poliitiliste reaktsioonide virvarris ei läheks kaduma asja sisu ega õiguslik sõnum, püüan teha kohtusaagast lühikokkuvõtte, sest see on oluline Eestilegi.

Kononovi kohtuasi

Vassili Kononov oli sündinud Lätis 1923. aastal ja oli selle riigi kodanik aprillini 2000, kui ta võttis Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. 1942 kutsuti ta Nõukogude armeesse ja 1943. aastal saadeti partisanina Valgevenesse Läti piiri lähedale, kus temast sai partisanigrupi juht. 27. mail 1944, kandes Saksa mundrit, tungis see rühm Mazie Bati külla, mille elanikud olid Kononovi partisanide versiooni kohaselt reetnud teise partisanigrupi, mille sakslased likvideerisid. Kononovi grupp otsis läbi majad, leidis sakslaste relvi ja laskemoona. Külaelanikud olid oma kodus ja keegi vastupanu ei osutanud. Kohapeal hukati karistusoperatsiooni käigus üheksa inimest. Põlema pandi kaks majapidamist, kuhu elusana suleti neli inimest, neist kolm naist, kellest üks oli viimaseid päevi rase.

Lätis algatati 1998. aastal sündmuse uurimine, mis päädis Läti ülemkohtu otsusega mõista Kononov süüdi sõjakuritegudes Lätis kehtinud 1961. aasta Nõukogude Liidu kriminaalkoodeksi alusel. Otsust põhistati rahvusvahelisele õigusele toetudes, sealhulgas Genfi 1949. aasta konventsioonidele tsiviilisikute kohtlemise kohta sõjaolukorras ja 1907. aasta Haagi konventsioonidele. Kohtualusele, arvestades tema kõrget iga, mõisteti aasta ja kaheksa kuu pikkune reaalne vanglakaristus.

Kohtualune ei nõustunud sellega, leides, et ei tolleaegne siseriiklik (s.o nõukogude) ega rahvusvaheline õigus käsitanud tema toimepandud tegusid kuritegudena ja sellele vastavalt puudus õiguslik alus tema karistamiseks. 1961. aasta kriminaalseadust kasutati tema suhtes tagasiulatuvalt, mis on vastuolus õigusprintsiipide ja Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. artikliga. Seetõttu leidis Kononov, et ta ei saanud ette näha oma tegude sõjakuritegudena karistatavust ning selline karistamine on poliitiline.

Strasbourgi kohtu koda otsustas algul häältega 4:3 Kononovi kasuks. Läti valitsus taotles asja uuesti läbivaatamist, see taotlus rahuldati ja kohtu suurkoda otsustas häältega 14:3 Läti valitsuse kasuks, leides, et Läti kohtud ei rikkunud Kononovi süüdi mõistes Euroopa inimõiguste konventsiooni.

Seega tunnistati Läti ülemkohtu otsus õiguspäraseks. Nagu märgitud, põhjustas see väga terava reaktsiooni Vene valitsuselt ja selle meedialt, kus otsust nimetati Nürnbergi printsiipide revideerimiseks, süüdistati kohut natsipoole valimises ja neonatsismis ja ähvardati revideerida Venemaa suhteid Euroopa Nõukogu ja kohtuga.

Erakordse kaaluga kohtuotsus

Kõnealusel kohtuotsusel on erakordne kaal, sest selle keskmes oli küsimus, kas Euroopas jääb Teise ilmasõjaga seotud sündmuste õiguslikus hindamises domineerima võitjate või rahvusvaheline õigus ja tunnustatud õigus- ja humaansusprintsiibid. Võitjate õigus tähendanuks lühidalt seda, et sõjakuritegusid panid toime ja on nende eest vastutavad ainult kaotajad (natsid ja nende liitlased).

Selle selgitamiseks, kas 1944. aastaks oli välja kujunenud küllalt selge õiguslik baas kaebaja (Kononovi) tegude õiguslikuks hindamiseks ja süüdimõistmiseks, analüüsis kohus väga pikalt ja põhjalikult rahvusvahelise õiguse, eriti sõja- ja humanitaarõiguse arengut kogu 1944. aastale eelnenud perioodil.

Kohus osutas, et 1944. aastaks oli välja kujunenud rida sõjapidamise printsiipe, mis olid kinnitatud hulgas tolleaegsetes rahvusvahelistes lepingutes, alustades 1863. aasta Lieber Code’ist, mis käsitas naiste kaitset sõjas, Haagi konventsioonidest tsiviilisikute kaitse ja õiguste kohta, eriti Haagi 1907. aasta konventsiooni võitlusest väljalangenud sõdalaste kohtlemise suhtes.

Kohus leidis, et isegi kui eeldada, et külaelanikud oli vaadeldavad vastaspoole võitlejatena, oli neil õigus humaansele, sõjavangidele kohasele kohtlemisele. Nad tulnuks relvitustada, vangistada ja anda üle õigusemõistmiseks. Kui aga käsitada neid tavaliste tsiviilisikutena, mida nad tõenäoliselt olid, olnuks nendel veel suurem õigus kaitsele ja tsiviliseeritud kohtlemisele.

Kohus märkis neile õigusallikaile toetudes, et vaenlase vormirõivaste kandmine, vastuhakust hoidunud inimeste kohapeal hukkamine (sealhulgas raseda naise elusalt põletamine) ja tsiviilisikute vara põletamine olid tolle aja rahvusvahelise õiguse kohaselt sõjakuriteod. Seega oli selge rahvus-vahelis-õiguslik alus Kononovi süüdimõistmiseks Läti kohtutes. Et need kuriteod olid rahvusvahelises õiguses aegumistähtaegadega piiramata, polnud nad aegunud.

Küsimusele, kas kaebaja oleks oma tegude toimepanemise ajal pidanud ette nägema nende karistatavust sõjakuriteona, vastas kohus jaatavalt. Nagu eespool osutatud, olid asjakohased põhimõtted küllalt selgesti rahvusvahelises õiguses fikseerunud ning Venemaa ja hiljem Nõukogude Liit oli nende normide väljakujundamise üks osalisi. Peale selle selgitas kohus oma praktikale viidates, et vastutava ohvitserina pidi Kononovile nagu igale teisele normaalsele inimesele olema selge, et tsiviilisikute sihilik brutaalne tapmine ja vara hävitamine on hukka mõistetav ja karistatav igas olukorras. Seega ei ole ainumäärav, milline oli täpne regulatsioon ja sõnastus tolleaegses kriminaalseaduses.

Vastuseks Kononovi väitele, et tema süüdimõistmine oli kättemaksuline ja poliitiliselt motiveeritud, vastas kohus, et riigil on õigus võtta isikuid kriminaalvastutusele eelmise reþiimi ajal toime pandud kuritegude eest juhul, kui riik toimib õigusriigi põhimõtete alusel ja järgib Euroopa inimõiguste konventsioonis fikseeritud põhilisi inimõigusi.

Üldise tähenduse kõrval on otsusel paar spetsiifilist Eestiga seotud elementi. Esiteks kasutas kohus oma lahendi põhistamisel korduvalt Martensi klauslit, tehes sellele mitu sõnalist otseviidet. Pärnu aukodanik Friedrich Fromhold Martens oli teatavasti Eesti päritolu rahvusvahelise õiguse professor, kes omaaegse Vene tsaaririigi teenistuja ja tunnustatud eksperdina lisas rahvusvahelisse õigusesse põhimõtte, et isegi sõjaolukorras tuleb järgida inimeste, sealhulgas võitlejate teatud humaanse kohtlemise reegleid. Praegu on see põhimõte tuntud Martensi klauslina.

Teiseks kinnitas Kononovi lahend paari Eesti vastu varem esitatud ja Strasbourgis tehtud otsustuse (Kolk, Kislõi, Penart) põhjendatust ja paikapidavust. Need kaebajad teatavasti vaidlustasid sõjajärgsel perioodil Eestis toime pandud küüditamiste eest süüdimõistmise. Strasbourgi kohus lükkas need kaebused tagasi kui vastuvõtmatud ehk teisisõnu: ei leidnud Eesti võimude poolt konventsiooni rikkumist.