Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2010/11/30/475869t1hd471.jpg)
Olin jälle oma meelispaigas Kariibi mere saartel ja tõstsin külastatud riikide arvu 121-le. Selleks viimaseks oli 365 plaaži – nii on vähemalt reklaamibuklettides kirjas – omav kahel saarel asuv Antigua ja Barbuda riik, mille väisamise (ja kogu reisi ajendiks) sai asjaolu, et just selle väikeriigi esindaja John W. Ashe on mullu septembrist ÜRO peaassamblee president ehk siis maailmaorganisatsiooni mees number kaks. Üritasin eelnevalt temalt endalt paar lauset välja pigistada, ent tema büroo vaikib visalt. Saarel sai aga kohe selgeks, et seal ei tunne teda pea keegi!
Täpsemalt öeldes teadis küsitletuist vaid kohaliku muuseumi direktor, et tema asutuse hoolekogusse kuulub sellenimeline mees, ja kui edasi pinnisin, siis tuli meelde, et töötab ÜROs. See tädi oli varmas kiirelt selgitama, et saarel tuntakse vähe neid, kes sealt ammu lahkunud ja kodusaarele harva nina pistavad, ning Ashe olla üks neist. On, kuidas on, ent minu ettekujutus, et üks väike saareriik võib üliuhke olla selle üle, et seal sündinud ja kasvanud mees on üle ilma tuntud, sai kõva tagasilöögi. See selleks.