Tuuli Velling, „Kuus ruutmeetrit põrandapinda”

Foto: PP

„Kuus ruutmeetrit põrandapinda võib olla su maailm ja su paradiis,“ luuletab ja laulab Tuuli Velling eelmise aasta lõpus ilmunud debüütalbumi nimiloos. Luule ja laulu vaheline sünergia on siinkohal ainult mõtteliselt lahus. Nimekate muusikute ja maitseka seade toel saab helilooming plaadil endale narratiivhääle ning muutub omaette poeesiaks.

Velling poeb muusika ja tekstidega kuulaja naha alla, tekitades naljakat äratundmist ja meditsiinilise sõnavara abil déjà-vu’ks nimetatavat tunnet. Noore lauljatari lüürika sisu on üllatavalt empaatiline, suutes põhiliselt esimese isiku kaudu väljendatud tundmuste kaudu peegeldada muljetavaldavalt suurt ampsu ühiskonnast.

Niisama edukalt suudab Velling oma narratiividega maalida silme ette välgatusi lihtsatest, ent mingil maagilisel moel mõjuvatest kaadritest, universaalsetest mälupiltidest, millega kõigil, kes oma elu just plastist voolitud turvamulli sees pole veetnud, üsna hõlbus suhestuda on.