Kommentaar: Piirilepingust eilse ja homse seisuga

Foto: PP

Ajalehetoimetuse töö rütmist tulenevalt on järgnevad read kirjutatud mõistagi enne eile toimunud piirilepingu allakirjutamist ja sellele järgnenud avaldusi. Eesti poolt saavutatud sisu see ei muuda ja tuleb korrata sama, mida on korduvalt öeldud: tegemist on veel ühe järeleandmisega pikas järeleandmiste reas, mis algasid Arnold Rüütli ja Boriss Jeltsini 1991.–1992. aasta jutuajamiste pärandi kõrvalejätmisega. Järgnes arusaamatu passiivsus 1994. aasta suvel, kui Moskva teatas, et hakkab kolme kuu pärast piiri maha märkima. Passiivsus valitses ka viis kuud hiljem, kui uus peaminister Andres Tarand ootamatult teatas, et Eesti on valmis loobuma Tartu rahu mainimisest piirilepingus.

Tänase päeva kontekstis on oluline meenutada, et piirikõneluste pidamine tõi kaasa ühe välisministri päevapealt ametist vabastamise ja selleks oli Siim Kallas. Põhjuseks ebaõnnestunud kohtumine Venemaa välisministri Jevgeni Primakoviga Petroskois novembris 1996, mille kohta teati kaua, et just seal andis Eesti lubaduse Tartu rahu välja jätta. Tegelikult tehti seda salaja poolteist kuud varem, et Petroskois Venemaalt kätte saada 11 Eesti sisepoliitikat puudutavat nõuet.

Oli teisigi põhjusi, ent kuna Siim Kallase Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujana kevadel uhkelt välja pakutud tegevuskava Eesti-Venemaa suhete reguleerimiseks lõppes just nii, toimis peaminister Tiit Vähi resoluutselt. Tasub mainida sedagi, et merepiirileping tuli lisana juurde 1999. aastal vahetult enne riigikogu valimisi, kui asjahuvilistel polnud aega selle sisuga tutvuda.