Hans Soll: Oht veepeegli all

Füüsika- ja astronoomiaõpetaja Hans Soll. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu vallikraavis asetleidnu on nii haigettegev, et seda ei taha kuidagi parastamise või mingi muu võrdlusena kasutada.

Ometi ei saa sellest õnnetusest looduse haavatavuse aspektist vaikida.

Ilus veepeegel varjab enda all silmale nähtamatut valusalt üllatavat katastroofi. Kui Pärnu linna piiresse jäävast jõest kaoks hetkeks vesi, haaraksime seda pilti nähes kahe käega peast ja jookseksime eemale sellest inimese kätetööst aastate jooksul sündinud jäledusest.

Sindi paisu alune on aastakümneid olnud kudekalade heitevalmis marja massihaud.

Hukkunud mari ja kudealade koelmutele jõudmata ja koorumata maimud, nende nähtavaks saamine pakuks vallikraavi õnnetusest mitme suurusjärgu võrra ehmatavamat pilti.

Õnneks on seni kasutatud selle kahju mõõdupuuks miljoneid kroone, sest raha ei haise, selle hunnik lehkama ei hakka. Numbritega oleme nii harjunud – see on igapäevane. Ja see on inimesi uinutanud.

Sindi paisu välikohus

Üle poolesaja kokkutulnu võttis tähelepanuga osa 8. mai protestimiitingust-sketšist ja toetas üksmeelselt kohtu otsust Sindi pais maha võtta või kaks korda madalamaks teha ning kärestikuna kalatee avada.

Üllatav ei olnud ainsa vastuseisja, Sindi linnavolikogu esimehe Aleksander Kase esinemine. Tema kui sintlane peab ju rääkima, et pais ei tee kurja, kalu on üldse vähemaks jäänud, tarvis on hoopis hävitada kormorane, kes kalu söövad.

See, et teaduslikud uuringud, isegi Euroopa Liidu toetusfondid on asunud rahastama Eesti 111 jõel 114 paisujäänuse likvideerimist, ei tähenda midagi.

Arusaadavalt ootaks Sindi võimukandjalt hoopis vastupidist suhtumist, et ta oma rahvale (neilegi, kes ei taha sellest aru saada) selgitaks, et pais ei saa samas vaimus püsima jääda. Olukord peab nii või teisiti oluliselt muutuma.

Linnakodanik, kas eestlane või venelane, kes muretsenud endale kummipaadi ja tunneb igakevadist rõõmu kudekala püügist, ei ole objektiivne olukorra hindaja.

Julgen veel kord juhtida sintlaste tähelepanu sellele, et missugune paisu lahendusprojekt ka ei rakendu, veetase praeguses paisupealses paisjärveks kujunenud osas langeb paisu mahalaskmisel 1,5 meetrit, poole madalamaks võtmisel vähem.

Igal juhul ilmutab veepeegli alune jõepõhi peamiselt oma settemudaga ennast väga halvasti. Seepärast oleks mõistlik rakendada kogu mõistus, võim ja energia koostööle, et see muda ammutada ja jõesäng süvendada. Hiljaksjäämine oleks õnnetus.

Algatusrühm ootab vastust

Algatusrühm ootab keskkonnaministeeriumi vastust 8. mail koosolekust osavõtnute allkirjadega saadetud kirjale. Kaks nädalat ongi möödas, vastus peab ministeeriumist tulema kuu jooksul. Kirja sai ka Sindi paisu omanik AS Raju.

Kui oodatav vastus peaks rääkima ministri poliitilise vastutuse edasilükkamisest järgmisel kevadel toimuvate riigikogu valimiste ja valitsuse vahetuseni, jätkame protesti ja senistest ettevõtmistest teravamalt.

Algatusrühm taotleb optimaalset ja ”asja kaelast ärasaamine” on meile vastuvõtmatu.