Kaupo Meiel: Löögid päikesesse ja allapoole vikerkaarevööd

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Läinud nädala enim kõneainet andnud ja siiani vastukaja tekitavad uudised olid mõnevõrra negatiivsed, kuid ometi sellised, millest tahtmise korral õppust võib võtta.

Esimene löök allapoole vikerkaarevärvilist vööd tabas teatud osa eestlastest eelmise kolmapäeva hilisõhtul, kui selgus, et meie eurolaul “Siren” Malcolm Lincolni esituses Oslos “Eurovisioonil” finaali ei jõudnud. Tagantjärele süüdistasid Robin Juhkentali fännid eurolaulu võistluse kajastajaid rumaluses ja muusikalises harimatuses. Vastaspool andis aga teada, et laul ja esitus olidki jamad ning konkurss “Eesti laul” on klannisisene ja ebaõnnestumisele määratud ettevõtmine.

Malcolm Lincolni pooldajate arvukatest sõnavõttudest jäi märgilisena kõlama muusikasõber Dannar Leitmaa arvamuslugu Eesti Päevaleht on-line’ist: “Käige p*****, härra Pihlamäed ja muud eksperdid, kes igatsevad tagasi aegu, kui mingisugused Laisaar-Paulus-Kotkas grupeeringud ragistasid ajusid ja mõtlesid välja mingeid lolle „Euroopa maitsele“ sobivaid laule, mis sellesama maitse ette saates läbi kõrbesid.”

Vastasarvamused nii krõbedalt sirgjoonelised ei olnud, pigem avaldati arvamust, nagu seda tegi Olavi Pihlamägi, et lauluvõistluse Eesti eelvooru süsteemi tuleks muuta.

Teema võttis kõige paremini kokku praegune eurolaulumemm Heidy Purga, kes ütles, et eestlased võtavad “Eurovisiooni” liiga tõsiselt. Täiesti õige!

See osa eestlastest, kes “Eurovisiooni” asemel telekast pigem “Maahommikut” vaatab, sai oma matsu kätte kolmapäeval, kui riigikohus jättis veteranpoliitik Villu Reiljani ja tema kaasosalised Tallinna Rävala puiestee kinnistu pistiseasjas süüdi. Rahvaliidu kunagine esimees ja hiljutine hall kardinal, kes sotsidega ühinemisele Arnold Rüütli abiga vee peale tõmbas, pidi seepeale lahkuma nii oma erakonnast kui riigikogust ning president Ilves võttis tagasi temale omistatud teenetemärgid.

Arvestades, et riigikogu liige Mai Treial, rääkimata Villu vennast Jannost, riigikohtu otsust millekski ei pea, jagub Villu Reiljanil poliitilist krediiti paljukski. Muidugi kestab maadevahetuse kohtuprotsess, milles Reiljanil oma roll mängida ja laulud laulda kunagise põllumajandusministri Ester Tuiksooga ja mille lõpp on praegu teadmata.

Teoreetiliselt on võimalik, et Villu Reiljan tõuseb tuhast ja Rahvaliitu veel alles jäänud inimesed teevad iseseisvast erakonnast Arvo Sirendi ajutisel juhtimisel tugeva poliitilise jõu, kuid selline arengukäik on väga-väga kahtlane. Rahvaliidu seis on küll parem kui rohelistel, kelle tähelennu võib lõppenuks lugeda, kuid hõisata pole neilgi midagi, sest praeguses seisus võivad nad pigem loojuda kui tõusta.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles