Siim Kiisler: Käes on aeg asuda tegudele

Siim Kiisler. Foto: PP

Kujutle, et elad kohas, mis sulle meeldib. Hommikul paned lapsed koolibussile, mis peatub koduväravas ja viib lapsed mööda hästi hooldatud teed koolitundi. Kujutle, et sõidad ise lähimasse väikelinna tööle, mõttes kirudes, et selle lühikese sõiduga ei jõudnud auto õieti soojakski minna.

Ja kujutle, kuidas tööle jõudes mõtled, jumal tänatud, et see ettevõte otsustas oma tootmise just siia kolida. See tähendab, et sina ei pea tööotsinguil kuskile kolima hakkama. Sealt edasi kujuta ette, et õhtul käid koos lastega, kelle oled koolist peale korjanud, vanaema poolt läbi. Ta räägib, et just hommikul oli käinud valla sotsiaaltöötaja ja aidanud tal ahjud ära kütta.

Ja kujutle... Hea küll, selle pildi maalimist võiks jätkata veel väga pikalt ja eks igaühel meist on see pisut erinev. Aga kas see, mida ma kirjeldasin, on ulme? Ei, kindlasti mitte. Kas see on reaalsus? Paraku mitte, vähemalt enamasti. Mis sellest siis puudu jääb?