Nüüdseks on “Kevadtorm 2010” juba ajalugu. Millised on minu kui tsiviilisiku mõtted ja muljed möödunud suurõppusest?
Väino Lill: Kevadtormi jälgedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene kokkupuude “Kevadtormi” korraldava CIMIC- ehk tsiviil-militaargrupiga oli minul juba jaanuaris 2010, kui sõlmiti esimesi kokkuleppeid riigimetsamaade kasutamise kohta. Hetkekski ei tekkinud mõtet seda mitte lubada. Küsimus oli vaid selles, kus ja kuidas, arvestades pinnase- ning ilmastikuolusid.
Sellest ajast on koostöö Eesti kaitseväe ja kohaliku kogukonna vahel läinud ladusalt. Kindlasti oli mul metsakasvatajana esialgu hirm, mis jääb metsadest järele, kui sealt ligi 3500 kaitseväelast ja 1000 masinat läbi käib.
Kohalikes elanikes tekitas suurõppus uudishimu ja suhtumine oli enamasti positiivne. Tegemist on ju meie enda kaitseväe ja omade noorte meestega, kes riiki kaitsevad.
Kuna olen metsas ja maastikul peaaegu iga päev, kohtusin kaitseväelastega kolme nädala jooksul üsna sageli.
Õhtuti tõusis metsas tihti kraavikalda rohust maskeeritud kiivris ja tumeda näoga pea viisaka küsimusega: “Kuhu nüüd?” Taamal paistis alati kohalikust materjalist tõkkepuu. Selgitanud, kellega tegu, polnud kordagi probleemi läbipääsemisega. Loomulikult küsis sõdur enne telefoni teel luba oma ülemalt. Probleemiks ei saanud seegi, et alati ei olnud sõduri eesti keel just “5+”, aga suhtumine oli igati sõbralik.
Mõistetavalt jätavad 1000 kergemat või raskemat tehnikaüksust maastikule jälje. Mind valdas just see hirm: mis saab metsateedest ja -sihtidest ning metsapinnast? Nagu kiuste oli tänavune kevad märg ja vihmane.
Kõigele vaatamata pole kahjustused märkimisväärsed. Juba õppuste käigus asus tubli pioneeripataljon rööpaid likvideerima. Spetsiaalse väljaõppe saanud poisid silusid sihte raskete masinatega ja vedasid suurematesse mülgastesse kruusa. Töö käis nii argi- kui puhkepäevadel kellaajast sõltumata.
Nüüdseks on suuremad kahjukohad likvideeritud ja kokkulepped veel alles kahjustuste kõrvaldamise kohta sõlmitud.
Juba õppuste alguses leppisime korraldajatega kokku selles, et kaitsevägi ehitab hea tahte märgiks metskonna maadele silla üle Alva jõe. 15 aasta vanune puitsild oli oma aja ära elanud. Silla materjal jäi metskonna muretseda ja töö noortele meestele pioneeripataljonist.
Vaatamata “sõjaolukorrale”, oli korralikult ehitatud ja looditud kümne meetri pikkune sild poolteise päevaga valmis ja liikluseks avatud. Siinkohal tänusõnad nii pioneeripataljoni ülematele kui ajateenijatele.
Tähelepanu väärib kaitseväe kodukord ja prügimajandus välilaagrites. Vaadates üle laagriplatse, pole kordagi sealt leidnud suuremat ega väiksemat prügi. Metsast olen leidnud vaid lahingu käigus maha pudenenud tühje padrunikesti. Aga ega “vaenlase” tule all ole võimalik neid ju koguda.
Laagriplatse meenutavad metsas vaid sõdurite lapikuks magatud samblad-samblikud. Siit võiksid tsiviilisikud õppida, kuidas metsas käituda.
Kõik meist pole veel harjunud, et prügi tuleb metsast minnes kaasa võtta. Ainult nii noori kasvatades saame haritud ja loodushoidlikud kodanikud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et “Kevadtorm 2010” on õnnelikult möödas. Kindlasti oli sellest kasu nii noortele ajateenijatele, elukutselistele Scoutspataljonist kui vanematele reservväelastele. Oluliseks tuleb lugeda ka Eesti inimeste militaarteadlikkuse tõusu.
Leian, et oma riigi kaitsmine on meie ühine eesmärk, sõltumata sellest, kas oleme mundris või mundrita. Isiklikult tunnen end nüüd kindlamini kui enne “Kevadtormi”.