/nginx/o/2010/03/02/324678t1h8412.jpg)
Pärnu hariduse praegune esiteema - kolme huvikooli võimalik ühendamine - külvab kirgi ja kriitikat, võib-olla lootustki nii koolide kui isikute suhtes. Osa arutelust jagab tiitleid “eliithuvikool” ja “meelt lahutav huvikool”. Pärnu-suuruses ”maailmakülas“ on kogu teema hoobilt tekitanud üheksanda laine, mille randumise suunda on veel vara ennustada.
Kuum teema startis linna hõredavõitu kassast ja kahjuks on teisejärguliseks jäänud hariduse sisu, kuigi vaim peaks näitama teed võimule, mitte vastupidi. Oleks kurb, kui mõttevahetus ja teod lähtuksid vaid rahakotist. Kindlasti on vaja koolide liitmine asetada laiemale taustale. Mõtleme, missugune on üldse väga hea kool. Nimetame seda siis eliitkooliks. Aeg on ülimalt küps, et vaadata üle, mida tähendab sõna ”eliit“.
Vana tüüpi eliitkool
Sotsioloog Tarmo Strenze on välja toonud Eesti uurimused, mis näitavad, et eliitkoolide ja tavakoolide õpilaste õppeedukuse vahe on pea olematu. Hoopis rohkem mõjutavad õpiedukust sotsiaalmajanduslikud aspektid. Õppetulemused sõltuvad tugevalt õpilase kodukeskkonnast: haritud vanemate lapsed õpivad hästi, sõltumata sellest, mis kooli nad on sattunud.
Eliitkooli eelis seisnevat Strenze sõnutsi vaid selles, et see kool saab õpilasi valida. Vanemad jooksevad väidetavatele eliitkoolidele tormi üksnes sellepärast, et on kujunenud müüt, nagu oleks mõni kool kuidagi eriline, kuigi süstemaatilist erinevust uurimuse järgi pole. Sellega taastoodab meie ühiskond inimsusvastast kuritegu – laste lahterdamist.
Õnneks on Eestis ja Pärnuski järjest rohkem kahtlejaid, kes selle mudeli elujõulisust enam tõsiselt ei võta ja otsivad alternatiivi, mis üllatuslikult on siinsamas ja kõigile kättesaadav.
Uut tüüpi eliitkool
Uut tüüpi eliitkool hindab kõrgelt teadmisi ja teeb kõik, et see iga õppija väärtuseks saaks. Teadmisi leiab kõikjalt, õpiku kõrval on neid külluses mujalgi: looduses, (vana)vanemate elukogemuses ja iseendas. Hea kool teab, et teadmiste omandamiseks on palju viise, neist üks paremaid on kogemusõpe, praktika. Nii saab õppimisest elamus, eriti juhul, kui kool julgeb pakkuda teadmistest enam.
Uut tüüpi eliitkool annab lapsele mõtlemis- ja tegutsemisvabaduse. Ta kuulab ära, mis lapsel öelda on, ja taotleb alati kvaliteetsuhtlemist. Sellises vabaduses sisaldub suur annus spontaansust, mille kõrvale väga hea kool kehtestab piirid ja istutab vastutustunde. Kui see juurdub, on mõnikord vabadusega kaasnev anarhiaoht ületatud.
Väga hea kool on kindlasti mitmel eri viisil ja tasandil loov. Selline igapäevaelu on üks võimsamaid vahendeid lapse enesest teadlikuks saamise teel, tema identiteedi kujunemisel. Boonusena pakub loovus kooliellu üllatusi ja arenguks vajalikke ebaõnnestumisi, mis toetavas keskkonnas kergesti ületatakse.
Uut tüüpi eliitkool toimib kogukonnana, kus on palju mitmekesist suhtlemist laste, õpetajate ja perede vahel. Kogukondlik kool toitub suures osas sünergiast, mida üheskoos luuakse. Kes seda kordki kogenud on, ei kujuta enam teisiti ette. Kogukondliku kooli kasutegur lapse arengule on ilmne.
Otsustamise aeg
Peagi saame Eesti ja Pärnu koolid riigieksamite tulemuste põhjal ilusasti ritta panna ja ongi seniste eliitkoolide pooldajad saanud kätte iga-aastase kaifi. On hämmastav, et mõtlevad inimesed vanast, tulemustepõhisest eliitkoolimudelist nii kõvasti kinni hoiavad. Samal ajal on see mõistetav.
Mis jääb inimesele, kellelt võetakse lootus? Esmapilgul paistab, et see on tühjus. Kuid ehk on see hoopis vabadus vaadata üle oma kinnisideed?
Sellisel juhul võib tulemuseks olla midagi palju paremat ja eliitkoolide kõrval saame julgesti rääkida eliitlasteaiast ja -kodust, kusjuures siinses artiklis kirjeldatud tähenduses ei kaasne sellega mingeid mõttetuid pingeid. Iga kodu, lasteaed ja kool võibki olla eliit, kui ta seda ise tahab ja iga päev nii toimib.
Nii saab küsimus ”Mitu eliitkooli on Pärnus?“ täiesti uue sisu ja lahenduse nii üld- kui huvihariduses. Ehk tehakse siis tõesti arukaid eliitotsuseid kõhna rahakotti vaadates.