Juhtkiri: Rohelised löövad hingekella

Foto: Pärnu Postimees

Roheliste erakonnas möödunud sügisel puhkenud võimuvõitlus lõpeb tõenäoliselt partei tagaplaanile jäämise ja järgmistel valimistel riigikogust väljakukkumisega. Isegi, kui rohelised peaksid lööma endale hingekella, on nad suutnud Eesti parteipoliitikat omal viisil rikastada. Peame siinkohal silmas kohtuga üldkogu otsuste tühistamist ja erakonna liikmetele valimistel osalemiseks piirangute seadmist. Tule taevas appi, kuhu oleme jõudnud! Mis parteisisesest demokraatiast saab sellise toimimise puhul üldse rääkida?

Siililegi on selge, et kui inimene kuulub mõnda erakonda, on üks tema põhiõigusi valida ja olla valitud kõigisse ametitesse, mis selles erakonnas on. Demokraatia puhul ei saa parteipoliitikud rakendada põhimõtet, et mõni on ülejäänutest võrdsem ja üldkogu otsused teatud seltskonnale ei kehti.

Erimeelsuste tõttu paarikümne liikme väljaviskamine roheliste ridadest ja siis nende ennistamine näitab samuti rohelise erakonna ebaküpsust ning suutmatust argumenteeritud arutelus lahkarvamusi klaarida.

Erakond Eestimaa Rohelised on oma pressiteadetes kinnitanud sisetülist ülesaamist, aga alanud lahkumine partei ridadest näitab, et asjad ei ole seal korras.

Ennekõike kannatab roheliste erakond tuntud inimeste äramineku tõttu. Isegi 34 kandidaadi hulgast valitud üheksaliikmeline juhatus on enamikus avalikkusele tundmatu.

Kui rohelised tahavad jääda Eesti poliitilisele kaardile, peab neil olema varuks väga hea tegevusplaan. Poliitiliselt rohelistest tegelastest pole kahju, nad võivad kaduda unustusse. Kahju on rohelise mõttelaadiga tublidest inimestest, keda esindab isevärki erakond.