Praegune ilm sobib viljapuude lõikamiseks

Kaua hooldamata puult ei tohi korraga eemaldada üle kolmandiku võrast. Foto: Ants Liigus

Päikesepaistelised kevadilmad meelitavad aeda ja kerged plusskraadid lubavad algust teha esimeste aiatööde - viljapuude lõikamisega.

Levinud arvamus viljapuude lõikamise kohta kõneleb, et kääridega võib peenemaid oksi lõigata aasta läbi, aga töid, mida peab saega tegema, tuleb ette võtta kevadel esimeste plusskraadide ajal.

Aednik-aiakujundaja Piret Pihtjõe tõdes, et meie kliimas pole mõtet aasta läbi lõikamisest rääkida, sest see külvab vaid segadust. “Talvekuudel, mil tavaliselt paugub pakane, võivad lõikamised lõppeda pikilõhedega okstes, ja need ei parane,” selgitas ta.

Oksakääridega puule lähenedes tuleb nii noore kui vana puu puhul esmalt arvestada, et eemaldataks võrasse sisse kasvavad ja liiga püstised oksad.

Õunu kandev vihmavari

Iga viljapuuaia uhkus on hoolikalt “vihmavarjuks” kujundatud õunapuu. Noore puu puhul on kujundamine ja hooldamine oluline, aga väga vara puud vihmavarjuks kujundada siiski ei saa, sest siis jääb puu liiga madalaks. Puu peab kasvama vähemalt kahe meetri kõrguseks, et hakata oksi allapoole suunama.

“Seni, kuni puu kasvab, tahaks ju samuti vilju, sellepärast on vaja alles jätta ajutisi, soovitavalt rõhtsaid oksi,” seletas aednik. “Paljude sortide puhul kasvavad oksad kenasti ise alla. Mõni üksik, mis üles suundub, tuleb eemaldada, ja neid oksi, mis alguses alles hoiti, hakatakse tasapisi likvideerima.”

Vanast puust, kui teda pole keegi lõikamisega ära rikkunud, saab samuti väga ilusa puu kujundada. “Paljud teavad vanaisade ütlust, et õige õunapuu võrast saab mütsi läbi visata. Ja nii ongi,” rääkis Pihtjõe. “Elu on näidanud, et inimesed kardavad õigustatult, kui puult korraga liialt palju oksi eemaldatakse, sest enamik ei oska puid õigesti lõigata. Oskaja lõikaja oskab puud vaadata ja jätta alles ajutisi oksi, ta näeb ette, milline näeb puu pärast lõikust välja.”

Vana ja pikalt hooldamata puu puhul ongi oluline, et seda ei tohi ühe korraga korda lõigata ja üsna palju peab algul ajutisi oksi alles jätma. Puu ei tohi kaotada lõikamisega rohkem kui kolmandiku oma võrast.

“Puule peab jääma oksi, kuhu lehti kasvatada, millega päikest püüda. Vastasel juhul jäävad juured nälga ja puu võib hukkuda. Surmaagoonias kasvatab puu mahlased vesikasvud, et kompenseerida kaotatud lehepinda, ja kui need kõik korraga eemaldada, hukkub puu õige kiiresti,” hoiatas Pihtjõe. “Eestis on juba üsna palju juhtumeid, kus teenusepakkuja on õunapuud köndistanud, lõiganud ära kõik lehti ja vilju kandvad oksad ning puud on välja läinud.”

Vesikasvud kimbutavad

Mõnikord kasvatab õunapuu pärast lõikust ohtralt vesikasve. Pihtjõe sõnade järgi näitab vesikasvude arv, kas puu on õigesti lõigatud. Kui tuleb palju kasve, sai liiga palju korraga eemaldatud. Puu püüab sedamoodi ellu jääda. Vesikasve ei tohi kohe eemaldada täies mahus. “Laske puul taastuda ja eemaldage oksad jupi kaupa: ühel suvel pool ja teisel pool okstest. Soovitav on seda teha augustis,” lisas ta.

Igasugune kehv kasvukoht, näiteks veesooned, majade või teiste puude vari, liiga tihe istutus, kevadine suurvesi ja märgala lähedus, nõrgestab puid. Nimetatud kohtades kasvavaid viljapuid peab lõikama väga tagasihoidlikult. Kui puid alles istutatakse, võiks neid olusid vältida. Vesi saab reeglina ühel päeval puudele saatuslikuks kas liigvee enda, sellest tekkivate haiguste või vesirottide näol. Varjus viljuvad puud vähem, viljad on väiksed ega omanda sordiomast maitset.

Kõikidel puudel, kui nad talveunest ärkavad, algab mahlajooks. Õuna- ja pirni-, ka astelpajumahl kuivab haavale imbudes õhu käes, aga ploomipuude mahl on kui siirup ja kui see haavale immitseb, siis sinna see kukekommi sarnaselt kuivab ning takistab haava kinni kasvamist.

Seepärast on hea, kui ploomipuu lõikamisega ei viivitataks ja aetaks asi ära umbes vahtramahla võtmise perioodi alguses. Olgu öeldud, et siin-seal vahtramahl juba jookseb. Kuna õiget hetke on kerge maha magada, on parem lõigata ploomi hoopis suvel.

Eri arvamusel ollakse, kas viljapuude lõikehaavu on vaja katta. Pihtjõe on seisukohal, et puu saab haava kinni kasvatamisega ise hakkama. “See, et mingi mögin haava paremini ravib, on lora. Haava parandab aeg,” rõhutas ta. “Oluline on teha lõige õigesti ja terava lõikeriistaga. Kui puu on rõõmus ja elujõuline, ei saa haigustekitajad jaole. Mina olen avastanud, et katta on vaja niiskuse eest, sest niiskus hakkab puitu lagundama. Kõige parem on selleks õlivärv.”

Kevadel lõigates pole haavade märgumisest pääsu, suvel haavad ei vesista, küll aga liiguvad niiskel ja soojal suvel haigustekitajad õhus.

“Puid vaadeldes on näha, et vanad lõikehaavad on halliks muutunud ja osal võib näha pehkimist. Sellist kõdunemisprotsessi saab ennetada, kui katta haav ehk veel kõva lõikepind õlivärvi või puupalsamiga. Haava võib pärast lõikamist ja enne katmist desinfitseerida, aga nagu öeldud, saab õiges kohas kasvav ja õigesti lõigatud puu kõigega ise hakkama,” soovitas Pihtjõe.

Lõikehaava võib katta hiljem, kui see on päikese ja tuule käes kuivanud. Peale õlivärvi sobivad lõikehaava katmiseks hästi poes müüdavad puupalsamid, millest tasub eelistada tumerohelisi.

Kevadel avastatakse mõnikord viljapuude tüvedel külmalõhesid ja jäneste-kitsede-hiirte näritud koort. Sel juhul tuleb lahtine koor eemaldada, sest kinni see enam ei kasva. Kooreta puit tuleb katta õlivärvi või puupalsamiga.

Tööriistad abiks

Poodides on puude lõikamiseks väga põnevaid kääre-saage ja paljud hobiaednikud on vaaginud, kas on mõtet väljaminek teha ja endale mõni selline osta.

Pihtjõe rõhutas, et käärid peavad olema töökindlad, teritatavad ja mugavad. “Mugavus on väga tähtis, sest viljapuid peab igal aastal hooldama ja ebamugavad käärid hakkavad käte peale,” selgitas ta. “Esimese ostuga õnnestub sobivaid kääre leida väga harva ja poes proovimisest oleks vähe kasu, sest seal pole töökeskkonda.”