Hommik. Kell on 8.45. Suundun ametisse Koidula gümnaasiumisse.
Olgem üksteise suhtes hoolivamad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Papiniidu kui Metsa tänav on autodest tulvil: vanemad sõidutavad lapsi kooli. Autobussipeatus on samuti rahvarohke.
Kõik see kordub hommikust hommikusse nagu Hollywoodi komöödias „Lõputu küünlapäev”.
Tulin sel päeval kodust välja tavalisest paar minutit varem ja vanaema, kes saadab igal hommikul esimeses klassis õppivat lapselast, oli tüdrukukesega juba ületamas Papiniidu tänavat.
Äkki vanaema komistas ja kukus. Kukkus kõigi bussi ootavate inimeste silma all. Ootajad vaatasid kukkunut, kuid neist mitte keegi ei tõtanud appi ei kukkunud naisele, ei tüdrukukesele, kes püüdis kõigest väest oma hapra jõuga vanaema püsti aidata.
Oli näha, kuidas tüdrukuke ei mõistnud pealtvaatajate ükskõiksust.
Muidugi abistasin nii vanaema kui tüdrukukest – teisiti oleks see mõeldamatu.
Kuid millise õppetunni andis juhtunu tüdrukukesele?
Mõelgem sellele ja olgem ükstese suhtes hoolivamad.