Poeedid esitlevad värsket vaimutoitu

Kaupo Meielil pole midagi selle vastu, et teda Rääma poeediks nimetatakse. "Millegipärast kõlab Rääma poeet toredamini kui Pärnu poeet." Foto: Ants Liigus

Äsja on raamatupoodidesse teineteisest sõltumata müügile ilmunud kaks Pärnule tähenduslikku luulekogu, autoriteks Kaupo Meiel ja Tuuli Taul.

Mõlemad on lõpetanud Sütevaka humanitaargümnaasiumi, mõlemad on säravad tegelased kodumaises kultuuripildis ja kunstiliselt kaalultki tasavägised.

Tuuli Taul, millal hakkasite luuletusi kirjutama ja missugused on seni olnud nende avaldamisvõimalused?

Usun, et ka ise luuletamist tõsisemalt võttes hakkasin kirjutama ikkagi alles "Täiusliku ja turvalise" algusest alates, see oli eelmise aasta veebruarikuus. Mulle pakuti siis osalemist Tallinna kirjandusfestivali luule-muusikaõhtul. Esimese hooga tahtsin ära öelda, sest mul ei olnud midagi esitada. Aga hakkasin hästi palju lugema ja katsetama ning eneselegi üllatuseks on nüüd olemas see kogu.

Olen seni avaldanud luulet vähe ega ole neid võimalusi ka väga otsinud. Pigem olen noore inimese proosat viljelnud. Sellist ebaküpset, aga püüdlikku.

Mida kujutab endast kirjandusajakiri Värske Rõhk ja kuidas olete selle autoritega seotud?

Värske Rõhk on Tartu taustaga ajakiri, kus kätt võivad proovida kõik noored autorid. Mina olen nendega koos justkui üles kasvanud, sest kirjanduskonkursi kaudu kevadel 2005 sattusin otse nende esimesse numbrisse.

Sealtpeale olen aeg-ajalt midagi avaldanud ja vahel nad küsivad ise, kas on midagi uut. Selles mõttes on väga hea meel, et mu luulekogu just nende kirjastuses ilmus: see on nagu kokkuvõte meie koostööst.

Millega praegu tegelete, mis on teile kõige tähtsam?

Põhimõtteliselt võiks öelda, et õpin maailma ja iseendaga kooskõlas elama. See ongi praegu kõige tähtsam. Ja kõige raskem.

Mõne luuletuse puhul on inspiratsiooni andnud värvikad muljed, mis tekkinud pealinna elustiili tunnetusest. Jääb tunne, et teie poeedisüda ei kuulu sellele linnale?

Ega ta kuulu jah, samal ajal pole mõtet väga palju viriseda: lõppude lõpuks on ju asju, mis mind Tallinnaga seovad. Näiteks tihe kultuurielu, lõpusirgel õpingud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis pop-jazz-laulu erialal. Kõikjal on võimalik elada, kui iseendaga vastuolus ei ole. Kuid see on tõsi, et üks perioode Tallinnas oli mulle eri põhjustel väga valus ning ega Lasnamäe kiviseinad asja just paremaks teinud. Nüüd elan rahulikumas ja vaiksemas linnaosas.

Teie tundlikku natuuri ridade vahelt aimates on luuletus "Tammide purunemine" ootamatult brutaalne. Kas naudite elu ja selle ilmingute mitmekesisust?

Pigem võiks öelda, et naudin teatud rolle ja rollidest väljaminekuid, seda ka keeles ja stiilis. Teadsin, et see konkreetne luuletus põhjustab poleemikat ja olen selle pärast, muide, ette põdenud. Aga olgu ära öeldud, et see lugu ei ole suunatud jorsside, vaid "poeetide" vastu, kes tegelikkuses on võimelised väljakutsele nendesamade rämedate vahenditega vastama. Nii et luuletus on pigem iroonia poeedi kauni kuvandi vastu.

Küsimus on ehk selles, mis on vahet rämedal kirjanikul ja rämedal rullnokal. Tegelikult võiks isegi öelda, et rullnokk on mingis mõttes ausam inimene, tema vähemalt on seda kõike teadvustamata või loomulikult.

Kirjanik on meelega. Justkui lolltark.

Kolleeg ja arvamustoimetuse juht Kaupo Meiel, kas Eesti luuleüldsuse toetav suhtumine sinu esimestesse värsikogudesse on sind kui poeeti tiivustanud?

Jah, kriitikud ja kirjanikud, kes Eestis on suures osas kattuv seltskond, võtsid meeldivalt hästi vastu nii mu debüütkogu "Polügrafisti käsiraamat" kui teisena ilmunud humoorika lühivormiraamatu "Eesti elulood". Iseenesest on juba seegi hea, et sind märgatakse. Kui Sirp, Looming, Vikerkaar ja Areen võtavad loomingu üldse arvustada, on see minule suur tunnustus juba eos. Kui arvustus on soosiv ja ütleb hästi, annab see julgust ja enesekindlust omajagu.

Uus luuleraamat "Mu sokid on terved" annab toreda vaate meie ühiskonnale paaril aastal, sellele viitab peatükk "Kriisiaja laulud". Kas kirjutamise mõttes on kriis tänulikum aeg kui küllus?

Kriis toob ikka esile rohkem tundeid kui heaolu ja enesega rahulolu ning luuletus ongi ju sõnadesse surutud tunne. Oma ajalauludes püüdsin mõtestada-sõnastada nii enda kui kaasinimeste elu ajal, mida nimetatakse kriisiks või majanduslanguseks. Selles kõiges on paras osa irooniat, kurbust, aga huumoritki, kuigi see naeratus võib veidi kõver olla.

Sinus on peidus omamoodi kroonik, kes jälgib Eesti elu, aga teeb seda kindlalt positsioonilt: teadvustad end kui Rääma poeeti. Rääma on sulle omamoodi pelgupaik või mis?

Kui "Polügrafisti käsiraamat" süüvis rohkem filosoofilistesse sügavustesse, sisekaemustesse ja abstraktsioonidesse ning "Eesti elulood" ülistas eesti keele ilu ja piiramata võimalusi, siis "Mu sokid on terved" tõukub otseselt tõsielust ja on ehk tõesti kroonikalik. Rääma on olnud väga pikka aega minu kodukant ja sellel rajoonil on oma hingus ja rütm. Nagu teatab silt Aleksandri pubi seinal: "Rääma on parim!"

Räämast on varem kirjutatud üks kõrgetasemeline proosateos: August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alev" ja nüüd siis, üle 80 aasta hiljem, valmis luuleraamat, mis suures osas samuti Räämast kõneleb.

Rääma kui pelgupaik on sul väga kenasti esile toodud ja seda ta mulle kindlasti ongi. Kas see kõik teeb minust Rääma poeedi, ei oskagi öelda, aga millegipärast kõlab Rääma poeet toredamini kui Pärnu poeet, nii et kui peaksin valima, valin Rääma.

Oled avanud ennast luuletajana seekord laiemas võtmes: oled mõtte-, sõna- ja tähemängur. Kes on selles vallas sinu arvates Eesti luuletajatest ületamatu?

Ületamatutesse suurustesse ma ei usu, aga väga tublid luulemängurid on näiteks Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka. Nemad on esimesed, kes meelde tulevad, aga nimekiri pole kaugeltki lõplik. Eesti luule on väga kõrgel tasemel ja ääretult rikas, mistap leidub selles arvestatavaid suurusi väga palju.

Kuigi Tuuli Taul kirjutab oma värsiridades, et "poeet võiks olla kole nagu nälkjas ja täis kui tinavile", olete mõlemad selle iroonilise teksti vastandid: igati edukad ja mõistlikud. Millal leiad ajakirjanikutöö kõrval aega luuletamiseks?

Tuuli on äärmiselt tubli ja andekas ning imetlen teda väga. Loomine nõuab aga selget pead, läbitunnetatud tunnet, arvutit, millega see kõik kirja panna, ja julgust hiljem kõik ebavajalik maha tõmmata. Ja küll leiab selleks aegagi.