Eiki Nestor: Tõsised ettepanekud

Eiki Nestor. Foto: .

Kas mäletate tuntud anekdooti eestlasest, kes loomaaias elevanti vaatab? Nimelt pidi meil sel puhul olema vaid üks mure: mine sa tea, mis mulje me elevandile endast jätame.

See lugu meenus mulle nädalapäevad tagasi, kui avalikuks sai maailma majanduslikult arenenud riikide ühenduse raport Eesti kohta. Hinnang Eesti sotsiaalpoliitikale on seal toodud võrdluses ühenduse riikidega ja lühidalt kokkuvõetav nii: me kulutame sotsiaalpoliitikale siin toodetud rikkusest liiga vähe ja seda vähestki ei kasuta kõige mõistlikumal moel.

Kokkulangevused

Valitsus leidis minister Hanno Pevkuri suu läbi, et elevandi arvamust eestlasest tuleb uurida. Selle loo autoril tuli aga paljudele küsijatele selgitada, miks arenenud riikide ühenduse ettepanekud ja sotsiaaldemokraatide mitu eelnõu vaat et sõna-sõnalt kokku langevad.

Kokkulangevus pole üldse juhuslik, sest oleme veendunud, et kui ühiskond inimestesse ei panusta, ta rikkaks ei saa. Hea küll, ehk paar tegelast saavadki, aga mis meil, ülejäänutel, sellest kasu on?

Eestis näib suur osa inimesi uskuvat Andrus Ansipit, et enne tuleb igal juhul rikkaks saada, sest alles siis on, mida jagada. Pea niisama suur osa toetab Edgar Savisaart, kes lubab jagada sedagi rikkust, mida kunagi ei toodeta. Kas jagatavat vaja läheb, on ebaoluline. Peaasi, et näiliselt tasuta.

Arenenud majandusega riigid lähtuvad aga tõsiasjast, et toodetud rikkus peab jõudma inimesteni. Kui ei jõua, areng peatub.

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon (OECD) ütleb Eestile, et töötuskindlustusest töötajäämisel abi saavate inimeste ring on liiga piiratud ja riigilt töötutele makstav toetus liiga madal. Väga õige!

Küsimus on ju selles, et paljud majanduslanguse ajal kaduma läinud töökohad ei tule kahjuks enam kunagi tagasi. Neis ametites töötanutel pole oma oskuste ega teadmistega midagi peale hakata ja elu sunnib neid õppima uut ametit.

Elementaarse toimetuleku kindlustamiseta töötult uue ameti õppimist loota oleks lihtsameelne. Tühja kõhuga seda ei juhtu. Arenenud riigid vaatavadki töötutele tehtavaid kulutusi kui tulevikku suunatud ning tööjõule oskuste ja teadmiste omandamiseks vajalikku investeeringut. Kindlasti tuleks Eestis seetõttu teha vähemalt kolm sammu.

Vanemahüvitise lagi

Peale koondatute ja tähtajalise töö lõppemise tõttu tööta jäänute peaksid töötuskindlustusest abi saama needki inimesed, kes on sunnitud töölt lahkuma muude paragrahvide alusel. Kuna koondamishüvised seaduses vähenesid, peaksid kokkulepitult tõusma töötuskindlustusest saadavad hüvitised 70 protsendini ja hiljem 50 protsendini saadud palgast.

Neile töötutele, kes pole jõudnud töötuskindlustusse raha koguda, peaks riik maksma töötu abiraha pool alampalka.

Töötukassas on selleks raha olemas ja riigieelarvest makstava abiraha tõstmine ei ole probleem, kui töötuskindlustest abi saavate inimeste arv kasvab. Tähtis on lõppude lõpuks aru saada, et kui me täna töötute huvides ei kuluta, pole homme tööjõudu kuskilt võtta. Sotsiaalsete töökohtade abil tööturu tarvis päästetudki saavad teha palju sisukamat ja paremat toimetulekut võimaldavat tööd kui praegu.

Teine majandusliku arengu ja koostöö organisatsiooni tähelepanek meie sotsiaalsüsteemi kohta on väga õige: sedagi vähest sotsiaalraha ei kasuta Eesti kõige mõistlikumal moel. Siin on küsimus ühemõtteliselt vanemahüvitise laes.

OECD ei ole lastevanemate või mõne Eesti erakonna vaenlane, vaid lähtub selgest loogikast, et igal sotsiaalpoliitikale antud kroonil peab olema eesmärk. Vanemahüvitise mõte on vältida olukorda, kus sissetulekute suure languse tõttu jääb peres laste tulek ära või lükkub edasi.

Kui vanemahüvitise lagi oleks meil näiteks kaks Eesti keskmist palka ehk 24 000 krooni, kas tõesti jääksid neis peredes probleemid nii teravaks, et lastesaamine oleks probleem?

Lae langetamisest kokkuhoitud miljonid kroonid võiksid minna tõesti neile, kus laste kasvamine suuri raskusi põhjustab ehk lastetoetuste tõusuks.

Arenenud riigid oskavad probleemidele sisuliselt läheneda. Aeg oleks meilgi sinnamaani jõuda.