Tanel Kangert testib mõnuga kodumaiseid konkurente

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vändra Viko klubi treeneri Erich Perneri käe alt suurte sporti jõudnud 23aastane Tanel Kangert naases profileeri kõige kõrgemal tasemel.

FOTO: Sille Annuk/Postimees

Sel aastal Prantsusmaa amatöörklubis võistlev Vändrast pärit 23aastane Tanel Kangert on täis tahtmist rünnata Eesti meistri särki nii maantee- kui maastikurattal kihutades.

"Võistlen juuni lõpuni Eestis, juba sel nädalavahetusel stardin Rõuge rattamaratonil, siis sõidan Saaremaa velotuuril ja kuu lõpus üritan Karksi-Nuias võita Eesti meistri kulda nii eraldi- kui grupisõidus," kõneles Kangert Pärnu Postimehele. "Tahan eelkõige endale tõestada, et vahepealsele põlvehädale vaatamata pole ma nii kehv midagi. Oli aeg, kui hakkasin enda võimetes kahtlema, kuid nüüd on kahtlused hajumas."

Läinud nädalavahetusel tegite Estonian Cycling Week-endil kahel päeval mehetegusid. Reedesel sõidul Tallinnast Tartusse demonstreerisite konkurentidele oma võimu, laupäeval triumfeerisite Tartu GP-l. Kas olete päri Erki Pütsepa väitega, et Kangert on tagasi?

Pütsepa repliik jäi mulle pisut arusaamatuks, sest enda arust pole ma kusagil ära käinud. Et ma profitiimi asemel amatööride klubis sõitmist jätkan, ei tähenda veel jalgratturikarjääri lõppemist. Võtan elu realistlikult ja õhulosse ei ehita. Küll see profileping tuleb, kui aeg selleks küps on.

Tartu GP-l sõitsite taktikaliselt väga targalt, kui ootasite viimaste meetriteni, et kahe konkurendi tuulest võitjana finišisse kihutada. Kui palju aitasid võitu vormistada teie aastatepikkused kogemused?

Ütleksin nii, et kolm viimast hooaega olen tõepoolest saanud palju võistluskogemusi tugevas konkurentsis sõitmisel. Kindlasti tuleb aastatega ka toorest jõudu juurde.

Kui jalad on head ja sõit piisavalt kulutav, on kõik võimalik.

Kõige tähtsam on, et ma naudin praegu sõitmist rohkem kui kunagi varem. Tahan hooaja rahulikult läbi sõita. Sel kuul testin mõnuga koduseid konkurente, siis lähen Prantsusmaale tagasi, et aidata Saint-Etienne'i klubil hästi esineda riigi meistrivõistlustel. Ilmselt tulen juulis korraks Eestisse jahtima maastikusõidu medalit.

Rääkisite talvel, et lepingu sõlmimisel Prantsusmaa klubiga lubasid bossid teil startida maastikuratturite võistlustel. Kuidas klubi juhatus on oma lubadusest kinni pidanud?

Pole probleeme, olen saanud päris palju baigiga võistelda. Minult on küsitud, kas näen oma karjäärivõimalusi hoopis maastikurattasõidus, aga selle peale vastan eitavalt.

Maanteesõit oli, on ja jääb minu põhitegevuseks, aga baigiga mägedes ronida, kividel turnida ja mudastes mülgastes mütata pakub mulle suurt vaheldust. Et selle alaga tõsiselt tegelda, tuleb pidevalt treenida.

Täna hommikul istusin üle pika aja baigi selga, et laupäevaseks Rõuge maratoniks valmistuda. Mul läks päris palju aega, enne kui õige rattatunnetus tulema hakkas.

15. juunil algaval Saaremaa velotuuril teevad kaasa paljud Eesti tippratturid. Milliste eesmärkidega te tuurile lähete?

Ootan kodumaist velotuuri suure põnevusega. Olen kindel, et meie tiim on võimeline seal nii mõndagi korda saatma.

Kui rääkida maanteesõidu Eesti meistrivõistlustest, siis loodan väga, et grupisõidus võidab parim mees, mitte see, kellel on rohkem sõpru või vähem vaenlasi. Eestikad on ikkagi üksiküritajate võistlus.

Kolm aastat tagasi pääsesite profiklubisse Ag2r, kuid siis ei pidanud teie põlved koormusele vastu. Tulid pausid treeningutes, käisite lõikusel ja tagatipuks naasite amatööride klubisse. Kas vanad põlvehädad on nüüd juba minevik?

Päris korras põlved veel ei ole, mingi vigur on ikka sees, aga see ei sega treenimist ja võistlemist. Ütleksin nii, et halvasti ma end ratta sadulas ei tunne ja asjad liiguvad paremuse poole.

Enda arvates olen ma praegu vähemalt niisama kõva kui Ag2r-iga lepingut sõlmides.

Kahju on vaid, et amatöörina ei ole mul head vormi kusagil realiseerida.

Meie klubi tiimil napib velotuure, kus rühitakse pikalt mäkke ja sõidetakse eraldistardist. Jalad on tõepoolest head, aga kasutada neid ei saa.

Tagasi üles