Enn Vilbaste: Kui enne reforme oli looduskaitse projektipõhine, siis nüüd on see muutunud järjest enam toolipõhiseks

Foto: Urmas Luik

Täna on maailma keskkonnapäev, mida ÜRO üldassamblee otsusega tähistatakse 1973. aastast, juhtimaks tähelepanu muutustele keskkonnas. Sama organisatsioon kuulutas käesoleva rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks ning tuletab raportis meelde, et kui inimkond soovib ellu jääda, tuleb kõikides majandussektorites hakata arvestama elurikkuse säästva kasutusega. Maailmas on teadlaste hinnangul üle kümne miljoni liigi, neist ligi 40 000 Eestis.  

Eesti tähistab 100 aasta möödumist esimese looduskaitseala loomisest: augustis 1910 rentis Riia looduseuurijate selts Vaika saared ja moodustas seal Baltikumi esimese looduskaitseala. Neile tähtpäevadele mõeldes on tänane jutuajamine kolmandat põlve loodushoiule pühendunud Enn Vilbastega, kelle vanaisa Gustav oli Eesti looduskaitse  rajajaid ja esimene looduskaitseinspektor. Isa Henn pühendus Nigula ürgse soomassiivi säilitamisele ja rajas Kabli linnujaama, ema Juta aga aretas kodumaised kultuurjõhvika sordid “Maima”, “Soontagana”, “Virussaare”, “Nigula”, “Tartu” ja “Kuresoo”.

Lugesin teie vanaisa Gustav Vilbaste eluloost, et ta kaitses Viini ülikoolis 1928. aastal doktoriväitekirja, kandis nõukogude ajal rinnas Pätsi-aegset looduskaitse märki ning tema kui teeneka allikauurija auks on Norras Vilbaste-nimeline allikas. Mida teie temast mäletate?

Olin küllalt noor selleks, et teda väga hästi mäletada. Vanaisa suri 1967, olin siis viiene. Aga tema kirjalikku pärandit uurides selgub, et ta käitus ääretult targalt. Üksinda ei ole ju võimalik maailma liikuma panna, rääkimata looduskaitsest, mis tähendab ju kaitset inimese mõtlematu tegevuse eest.

Vanaisa oskas väga oskuslikult inimesi kaasata, tuua looduskaitsesse usaldusmehed. Nendega olid tal paremad võimalused, ta kaitses loodust  kogukonnaga, olgu siis küla või kihelkonna oma. Looduskaitse usaldusmeeste hulgas oli 70 protsenti õpetajaid ja 18 protsenti metsamehi. See arv peaks mõtlema panema selle üle, kes tegelikult vedasid sõjaeelses Eesti Vabariigis looduskaitset.     

Nigulat tunnete läbi ja lõhki, ajast, kui teie isa Henn Vilbaste siia ametisse tuli?

Nigulas olen ma lapsepõlvest saadik, sest minu vanaema ja vanaisa talu on siin, ja sellest ajast ma peaksin teda mäletama ja teadma. Kui siin veel keskust ei olnud, oli ainult paviljon, peatus isa minu vanavanemate juures, ükskõik, mida ta siin siis tegi, kas rabaloendust või muud. Ega meid ju linna jäetud, toodi kaasa.

Teid ja õde Kristelit, Päevalehes tuntud looduspiltnikku ja -ajakirjanikku?

Jah. Teised sugulased olid ka suviti maal, nii et siin me siis elasime.

Kas see, et lapsest peale olete siin soode ja rabade vahel ja metsade keskel olnud, mõjutaski teie edasisi valikuid?

Ei, ma ei usu seda, sest on ju väga palju variante olnud muud teha, aga kuidagi on nii läinud, et … Piirkonda ju tundsin ja võib-olla oli lihtsam, et ma siin päris võõras ei olnud. Totalitaarriigi ajal oli looduskaitse tegemine veidi teistmoodi, kui nüüd pidanuks olema. Aga sellist nalja ei olnud, et mind oleks salakütid kotti toppinud või maha lasknud, nagu siin mõningate inspektoritega juhtus omal ajal.

Aga ikkagi, miks Tartu ülikool ja bioloogia?

Bioloogiat õppima minek oli isa mõjutus. Olen isalt-emalt saanud teadmised looduse kaitsmisest ja ise juurde õppinud. Algatusvõime on peamine. Alustasin töölisena, iga amet tuleb ära proovida, sest kui sa ei ole proovinud, kust sa siis tead, milleks sobid. Nigula riikliku looduskaitseala direktori koha võtsin üle 1993, isa surma järel. Olen öelnud, et oma elu ma ei kahtese. Siin on olnud kibestumisi, närvi, mürtsu ja pauku nii palju, et … Aga uuesti ei elaks ma midagi teisiti.

Loodus ümberringi. On, kuhu närvi puhkama minna.

Töökaaslane ajas mul kontoris hinge täis. Ütlesin: mine, käi laudtee läbi ja korja vahelduseks kõik see praht kokku, mis seal vedeleb. Ta tormas vihaselt välja ja kui tagasi tuli, rääkis õhinal, kuidas ta oli kümne meetri pealt ilvesega tõtt vaadanud. Käitumisest oli kohe näha, kuidas reaalne loodus pingeid vähendab. Aga hundi ja karuga kauboilugusid on siinkandis palju juhtunud.

Keskkonna- ja looduskaitse ümberkorraldamisega on lõhutud toiminud süsteem. Hulk tööruume on linnakontorites täidetud arvutitaguste inimestega, aga paljud neist pole jalgagi kaitsealadele tõstnud. Kas teie süda kripeldab selle pärast, kui huupi on meil reform reformile järgnenud?

Minul ei kripelda küll midagi. Minu arvates on jõutud algetappi, aastatesse 1932-34 ja 1956, kui seadused põhimõtteliselt olid olemas, aga asi veel ei toiminud. Praegu oleme täpselt samas seisus: seadused ja nõuded on, aga sisulisi töid alles planeeritakse.

Miks?

Ma arvan, et sisulise poole üks probleeme ongi see, et ühed ei tea ja teised ei oska. See tähendab, et ei ole kaasatud inimesi, kes teavad, kuidas protsessid on ükskõik millisel kaitsealal toimunud. Side kohalikega on kaotatud.

Teine probleem, mida ma ütleksin julgelt: kaader on niivõrd noor ega taipa, et ei ole mõtet tarida meile Ameerika, Inglismaa ega Saksamaa kogemusi. Nendega me ei tee midagi. Ja kui toome Soome näite, teeme ju kõik nende vead järele, unustades, et seal on looduskaitse kui süsteem arenenud järjepidevalt. Aga meil on olnud üks täiesti negatiivne periood pärast 1967. aastat, kui kaotati usaldusmehed, kogukonnapõhisus. Looduskaitsesse toodi jahi- ja kalamehed, kes hakkasid oma ressurssi kaitsma, sellega hävitati looduskaitse algne mõte.

Teiegi ei ole ümberkorraldustest räsimata jäänud. Looduskaitsekeskuste administratsioonide töö korraldati 2006. aastal ümber, moodustati looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regioon kontoriga Nigulas. Siis arvati ministeeriumis, et asemele tuleb teha keskkonnaametid, regiooni juhataja on Viljandis, Nigula spetsialistid pillutati mitne kontori vahel laiali, teie töökoht viidi Tallinna. Kes sai sellest kõigest kasu?

Looduskaitsekeskuse aeg oli parem selles suhtes, et vähemalt siin regioonis suutsime säilitada kontorid maal ja ühe keskuse juurde tekitada, Pootsi. Viisime oma inimesed kogukonnale ligemale, kuigi oli päris tugev surve, pidime regiooni kontoriga kolima kas Pärnusse või Kilingi-Nõmme, aga see jäi ära. Tänu sellele, julgen ütelda, olin rohkem aega Soomaal kui siin. Seal olid kujunenud lahkhelid Soomaa rahvuspargi alal elavate ja toimetavate inimeste kui kohaliku kogukonna ja looduskaitsjate vahel ja neid pingeid ei suudetud maha võtta. Sellest kasvas päris hea lahendus, tegin ettepaneku, et kutsume kokku Soomaa kogu. Esimesel koosolekul sain kõvasti vastu päid ja jalgu, aga praegu teame, et läksime õiget teed pidi. Samal ajal on kurb, et tegevused siin, Nigulas, jäid seetõttu natuke soiku.

Tean, et olete matkahuviline, kaasa Kajaga olete, fotoaparaat ühes, palju rännanud, ka mägedes. Millised on ühe madala maa mehe kõrgused olnud?

Komsomoli tipp jäi alistamata. Juurde jõudisme, aga jõud sai otsa, meil oli kolme päeva toit kaasas, aga läksime sinna viis päeva. Nii et see jäi ära, 5200 meetri peal. Aga tõustud on Suur- ja Väike-Kaukasusele, Hibiinidele.

Meie ajal oli ju ülikoolis nii, et kui sess läbi, siis oli teada, et ühtegi bioloogi ei leita Tartust. Igaüks proovis ennast loodusesse ära peita ja kasutas igat võimalust rändamiseks. Nõukogude Liiit oli ju suur ja lai.

Mägedes ja kõrbes juhtub matkajatel alailma seiklusi. Kuidas teil läks?

Tadžikistanis jalgsimatkal olles rünnati meie laagrit, relvastatult. Varastati raha, riided ja lennukipiletid. See oli 1991. aastal. Jooksime oma kotte puistavatele varastele järele, aga nad pöörasid püsitorud vastu.  

Meie rühmas oli Pärnumaa noormees, tal sai hing täis: kurat, mina kaks korda ühe asja eest ei maksa! Marssis kohalikku siseministeeriumi ja teatas: meil on vaja Eestisse saada, aga lennukipiletid pandi koos kõigega pihta!

Aga palju parem nali tuli hiljem, olin Iklas piiril teenistuses ja äkki nõuti Pärnust staabist: Enn, kähku Pärnusse, KGB ootab sind! Kohale jõudnud, selgus, et matkal meilt varastatud riided olid ära toodud.

Ikla kontrollpostis, tollal oli see taasiseseisvuva Eesti majanduspiir, juhtus 1991. aasta 14. juuni varahommikul intsident, mille korraldasid Riiast tulnud eriüksuse ehk OMONi mehed. Mida teie sellest mäletate?

Sel ajal olin inspektori staatuses Ikla piiripunktis, korrapidaja ohvitser. Võtsin just vahetuse üle, ütlesin meestele, et lähen, panen kohvi üles. Seda kohvi ma jäingi üles panema. Järgmine etapp oli see, et paneelide tagant Läti poolt mehed röökisid meile, et teie suunas tuleb lahtine villis, millel on relvastatud mehed peal, taga tuleb … ja oligi kõik. Sellel momendil juba paugud väljas käisid ja valge Volga oli ukse ees. Nii kui me Ainaži miilitsaga välja hüppasime, olid meil automaadi- ja kuulipildujatorud rinnus. Oligi kõik. Jõudsin käe ette tõsta, kui meid automaadikabadega peksma hakati.

OMON täitis oma ülesande ja läks. Nad tegid ju tol hommikul Ainaži piiripunkti   maatasa. Meil visati granaadid korrapidaja majja, pandi soojakud põlema ja meestele, kes metsa jõudsid joosta, tõmmati rinnakõrguselt kuulid järele.

Mida ütleb käsi nüüd, ligi 20 aastat hiljem?

Vasak käsi annab siiani tunda. Valutab õlavarrest.

Olete saanud riikliku autasuna presidendilt IV klassi Valgetähe teenetemärgi. Huvitav tõdemus, aga teie vanaisa Gustav Vilbaste on Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest pälvinud Valgeristi IV klassi teenetemärgi.   

Kõigi meie elust käib vabadusvõitlus läbi. Vanaisa oli Vabadussõjas, isa oli Eesti Komitees aktiivne liige, aitas likvideerida KGBd. Me keegi ei ole oma riigi eest seismisest mööda saanud.

Olen Nigula looduskaitsealast kirjutanud mitu artiklit, viimati siin avatud teadlaste majast. Aga nüüd on mul kurb vaadata, kui rääma on see paik jäämas, sest inimesed on ametkondlikult laiali pillutatud. Mis saab edasi?

Olen oma tööpostilt keskkonnaametis pikalt ära, aga käivad sahinad, et midagi hakkab muutuma. Kus suunas ja mis, ei oska kommenteerida. Aga siin, piiriülest koostööd tegeval alal, on peal rahvusvahelised ja projektipõhised kohustused ja ma loodan, et Nigula väljaehitatud keskus päris jahilossiks ei muutu.

Kes veel teeksid siin niimoodi südamega tööd, nagu teie ja Kaja Kübar, Agu Leivits, Aivar Sakala või kes tahes teieaegsest tiimist?

Asendamatuid inimesi ei ole. Aga tegelikult siin, vanas meeskonnaski, on inimestel see asi hinges. Pigem jääb kõik selle taha, kas keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet leiab ressursi ja tahtmist siin midagi üldse arendada.

Miks te ei kandideerinud ametikohale, millel te eelmise aasta algusest kohusetäitjana töötasite?

Olin keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõuniku kohusetäitja. Sisuliselt ei olnud mul võimalik enda kandidatuuri esitada, sest olin konkursi ajal seljaoperatsiooni järel väheliikuv ja haiguslehel. Ja on veel üks tõsine põhjus: töökoha kaugus kodust. Käia Läti piiri äärest Tallinnasse tööle, 180 kilomeetrit sinna ja tagasi, pole enam mõttekas.

Meil on ju e-riik ja internetipõhine asjaajamine ning prestiižne on öelda, et töötan pealinnas. Rääkige, mis teil ikkagi kopsu üle maksa viskas?

Tegelesin viimasel aastal riikliku merereostustõrje plaaniga, valmisoleku suurendamisega naftareostunud aladest jagusaamisel. Keskkonnaaametis oli sellel tööl vaid üks inimene, see tähendab mina. Võitlesin Keila õlitõrjekeskuse säilitamise eest. Kui enne reforme oli looduskaitse projektipõhine, siis nüüd on see muutunud järjest enam toolipõhiseks.  

Mida teeksite teisiti, kui teie võimuses oleks loodus- ja keskkonnakaitse korraldamine koduriigis?

Vaimusilmas kaotaksin meeletu dubleerimise loodus- ja keskkonnakaitse puhul. Tuleksin tagasi kogukonna tasandile, et kaitstavate aladega tegeledaks kohapeal, mitte Tallinnas, kus neist ei teata peale kaardimaterjali suurt midagi.

Vaja on kasutada mõistlikkuse printsiipi. Nüüd tahetakse Tallinnast tuua maale töötuid, et nad paigutaksid kaitsealadele uued piiritähistused. Aga maal on ju ka palju töötuid, kohalikud austavad enda tööd ja paigaldatud märke. Teavad, kus need asuvad. Ja miks kohalikud inimesed on vähem tähtsad? Paljud elavad kaitserežiimiga aladel ning osa aastast on nende tegevus pärsitud, näiteks raiekeeluga. Just kaitsekorralduslikud tegevused võimaldaksid neile tegevust peale looduskaitseliste piirangute.

Nimetate ennast hobitalunikuks. Kui suurel valdusel see hobi areneb?

Esivanematelt pärandatud Künnapuu talul on maad ligi 60 hektarit. Nii et paras keskmine Eesti talu.

Mida on inimestel looduselt õppida?

Ma ei tea, kas olen jõudnud sellesse ikka, aga otsin seoseid inimese ja looduse vahel. Eesti riigi majanduslik seis ja tingel-tangel panevad mõtlema, et kõik on üles ehitatud ressursile. Kui loomal ressurssi ehk jõudu ei ole, on ta nõrk ja tugevamad söövad ta ära. Riigi ressursimajanduse puhul on suhtumise järgi tunne, et ressurss on väga väikese seltskonna oma.

Ja looduses on rohkem demokraatiat kui Eesti ühiskonnas. Hunt murrab küll nõrgemat, aga meil riigis murtakse kõik maha. Kaitsestrateegia on loomadel tugevalt välja kujunenud. Ühiskonnas on aga nii, et kellelgi tuleb midagi uut pähe ja kohe järgnevad muutused, kaalumata, kas see on hea.

Näete, seal puuvirna otsas laualab kadakatäks. Liik, mis tuli invasiivselt soode peale, kuigi on rannaniitude lind. Aga niidud on kinni kasvanud, sest külades ei peetud kariloomi ega tehtud heina. Mis sel linnul üle jäi, otsis endale teise koha.

Mida olete ise loodusest õppinud?

Loodus on tugevam kui inimene ning toimib ise. Teda pole vaja ega võimalik inimese tahtmise järgi ümber teha. Looduslikud protsessid on nagu jõgi, mis kulgeb oma sängis ja vajadusel tekitab endale otsetee, loogetest mööda. Sama võiks olla inimühiskonnas: asjad kulgevad omasoodu, aeg ja areng muudavad voolusängi …

Eesti looduskaitse tähistab 100 aasta juubelit. Millele peame selle taustal mõtlema?

Tuleb endale selgeks teha, minule on see selge, et looduskaitset ei saa teha kogukonnata, olgu see usaldusisik, selts või mis tahes ühendus. Tuleb hoida silmad lahti, jälgida kõiki ettevaatusprintsiipe. Järgmine 100? Võtaks lühema aja peale: ei ole mõtet kulutada kogu energiat looduslike protsesside peatamisele, aeg ja vaev liikide ohjamisele jookseb tühja, näiteks või kormoran. Olen öelnud: laske käia, takistage kormorani pesitsemast laidudel nii palju, kui jõuate, aga ärge vinguge, kui temast saab ühel päeval rannapargi lind. Või karuputk. Püüdsime jõuga saada põllumajanduslikku lisaressurssi, aga nüüd peame kasutama meetmeid selle liigi tõrjumiseks. Kas me saame ja võime ikka jõuga kõike oma tahtmise järgi kujundada?

Mis on põhimõttekindluse hind tänapäeva Eestis?

Mulle tundub, et Eestis määrab põhimõtteid põhiliselt partei nagu eelmise režiimi ajalgi. Olen suhelnud palju eri inimestega. Mõne mõtted olid elulähedased, kuid siis astusid nad parteisse ning kaugenesid tegelikust elust ja ka põhimõtted muutusid.

Nigula tuntus ei ole ainult 4656 hektarit sood ja liigirikast inimtegevusest kahjustamata maastikku. Nigulat teatakse ka metsloomade taastuskeskuse järgi, mis esimesena riigis loodi siia 1993. aastal. Teie kaasa Kaja Kübar on Eestis tunnustatumaid metsloomade ja -lindude rehabilitatsiooni spetsialiste, aga temagi on nüüd töötu ja sellele ametikohale kuulutas keskkonnaamet välja konkursi. Teil on peres kaks koolis käivat last. Kuidas loodate hakkama saada?

Koos tulime, koos tegime ja koos ka läksime. Eks aeg anna arutust – nii teadis vanarahvas.