Tsivilisatsioon lõpeb Pärnus Sauga tänavate kandis

Mitte kaugel Uus-Sauga tänavast valitseb tõeline soodom ja komorra, mis on elurajooni jaoks liig mis liig. Foto: Urmas Luik

Pärnus on paiku, kus puhtus ja kord jätavad kõvasti soovida, ent ometi näib see korda minevat vähestele.

Et öeldus veenduda, pole tarvis sõita teab kui kaugele. Aitab, kui pöörata elava liiklusega J. V. Jannseni tänavalt enne Siimu silda Vana-Saugasse ja sõita meetrit 300 – omaaegse Pärnu Kaluri Vana-Sauga sadamani.

Paigani, mille kohta 2006. aastal koostatud „Pärnu linnas Vana-Sauga sadamaala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne” ütleb, et „tegemist on Pärnu linna äärealaga, kus domineerivaks on vanad tootmishooned ja rajatised ning üksikud uued elamud. Endised kalurikolhoosi tootmishooned, kaasa arvatud sadamarajatised on vähese kasutamisega või kasutamata ja lagunevad, kahjustades linnamaastiku visuaalset väärtust.”

Õudne putka

Aega on üriku koostamisest mööda läinud palju, ent paik kahjustab linnamaastiku visuaalset väärtust endiselt. Selles veendumiseks pole vaja suurelt teelt palju kõrvalegi astuda või n-ö tagahoovi minna.

Ajakirjaniku oma linnaossa ekskursioonile kutsunud Elvi Mätas annab avanenud pildile vaid napi, kuid sisusügava hinnangu: „Õudukas!”

Sellise iseloomustuse pälvib sadama väravaputka, mis eemalt vaadates on päris ontlik hoone, ent lähemalt silmitsedes pole seda mitte. Ehkki ehitisregistri järgi on 1954. aastal kasutusele võetud valvurimaja aadressiga Vana-Sauga 12c siiani kasutuses.

Paraku on majakese kasutusotstarve oluliselt muutunud ja sellest on saanud prügi ladustamise ja niisama laamendamise paik.

Seda mitte metsade rüpes, vaid väga elava liiklusega tänava ääres ja mitte ühe päevaga, vaid pisitasa, ilmselt kedagi häirimata.

Pilkupüüdvad sarad

Järgmise imetlemisväärt vaatamisväärsusena pakub võõrustaja välja kipaka metallgaraaži Vana-Sauga ja Laeva tänava ristmikul. Kogenematu silmgi näeb, et autokuuri pole ammu enam kasutanud, kuid mis iseäranis huvitav: rajatise kõrval hoogsalt kasvav puu on garaaži viltu lükanud.

Ometi ei tohiks sellist roostes ja viltust garaaži Pärnu linna territooriumil enam olla: linnapildi kenastamiseks pidid sellised olema kadunud juba 2006. aasta oktoobriks.

Proua Elvi arvates ei ole siinne eksponaat siiski põhjus väga leili minna, sest selles kandis on veelgi pilkupüüdvamaid “huviväärsusi”. Piisab, kui Laeva tänavat pidi Uus-Sauga tänava poole kõndida ja vaadata vasemale, kus koltunud rohumaa ääres seisavad sarad, teeveeres laiutavad mingid hunnikud.

Kõige hämmastavamat pilti pakkuvat siiski Laeva, Uus-Sauga, Rahu ja Vahe tänavast piiritletud kvartal.

Väide on korrektne. Kohalikke radu esmakordselt kõndija satub tõelisele nii kõikvõimaliku kraami laoplatsile kui ka ehtsale prügimäele. Mida seal majadest ja kuuriköksidest piiratud alal kõike pole!

Teejuhil on ümbritsevaga seoses vaid üks tõdemus: „Siin on tsivilisatsiooni lõpp. Ometi elavad siin inimesed päevast päeva, aga näe, midagi ei muutu.”

Veel paneb 1965. aastast Pärnu heakorraga tegelnud, nüüd küll juba vanaduspõlve pidavat Elvit imestama, et kõik, mis tema Uus- ja Vana-Sauga kandis vaatamiseks välja pakkus, pole tekkinud üleöö, vaid kogu see soodom on aastaid kestnud minnalaskmise tulemus.

Ometi on meil otsatu arv ameteid, kes palehigis rabades kõik midagi või kedagi kaitsevad. Pärnakate heaolu eest seisma määratud linnavalitsus siinsete tegijate pikas loetelus veel kõige üle.

Kellele kõne all olev koht peaks huvi pakkuma eelkõige, ent sinna oleks asja nii pääste- kui keskkonnaameti inspektoritelgi.

Keegi ei vastuta

Elvi hinnangul on sellele osavõtmatusele suurepärane ravim. See, et iga ametkond esineb teatud aja tagant – kvartal, aasta – aruandega, mida ta on eelmisest aruandmisest mööda läinud ajaga teinud, mis on tänu tema tegevusele muutunud paremaks, saanud etemaks.

Praegu on aga kahjuks nii, et mitte keegi mitte millegi eest ei vastuta.

„Pole mitte kõssugi. Keegi ei anna kellelegi aru, mitte keegi, täielik seadusetus,” laiutab Elvi keset laga käsi. „Mina olen lõugu lõksutanud, aga tulutult.”

Kui väikse inimese jutt polegi ehk määratud maailma asju muutma, siis rae sõnal peaks linna mastaabis ometi kaalu olema. Aga näe, ei ole. Kõikide nende Vana- ja Uus-Sauga kandis ligadi-logadi lobudike ja nende ümbruse koha pealt.

„Nendesamade putkade omanikud maksavad kõik maamaksu, kõik nad on teada, no kus nad on,” on proua Elvi nõutu. „Kui korda ei tehta: trahv. Kui ikka korda ei tehta – trahv.”

Unustatud kant

Rääkija, omaaegse kommunaalameti heakorrameister, teab omast käest, et selline süsteem toimib vägagi tulemuslikult. Kui ikka manitsemine ja hoiatamine ei mõju, on raha tõhus kasvatusvahend.

Vaja on ainult see pedagoogiline vits utjama saada. Ja tahtmist on tarvis.

Mitte aga talitada nii, nagu seda iseloomustas ümbruskonna korratusest nördinud Uus-Sauga tänavas elav pensionär Kaja: „Mida inimene tahaks teha, et ilus oleks, vaat seal on keeld, aga mis kõik on paha, seal pole midagi, see võib olla.”

Kaja üksnes ei jutusta. Raega asjaajamisest tüdinud, võttis ta labida ja puhastas lõigu Uus-Sauga lõppu jäävast kõnniteest. Et näidata, kui lai see järjest kinni kasvav, kuid rahva poolt agaralt kasutatav tee tegelikult on.

„Oleme üks unustatud kant,” mahutas Kaja Vana- ja Uus-Sauga piirkonna hädapõlve ühte lühikesse lausesse.