Metsapere farmi rahvas jätkab maakohale omast lüpsikarja pidamist

“See on nagu elustiil juba, see loomapidamine,” kostab Metsapere farmi üks omanikke Sirje Treumuth. Foto: Urmas Luik

Tüüpprojekti järgi 1970. aastate alguses kolhoosile ehitatud Kaansoo suurfarm paistab küla vahelt Tori poole sõitjale teeäärest juba kaugelt kätte. Laudas käib õhtune lüps, see kestab tavaliselt poole viiest seitsmeni ja hommikune tööring algab viiest. Paar-kolm tundi hiljem saab laudarahvas, oma küla inimesed, minna koju päevast puhkepausi pidama.

Metsapere farm on kohalik suurim tööandja, koos pererahva endaga teenib piimatootmise ja karjakasvatusega endale leiva lauale viis-kuus inimest. Laut, kuigi nõukogudeaegne, näeb kabe välja. Kuigi perefirma võimalused ei astu investeerimisvajadustega ühte jalga, on siin jätkatud maakohale omast põllumajandustootmist.

“Kümme aastat oleme seda lauta pidanud, 2003 alustasime, siis oli sada looma siin sees, praegu on 300 ringis,” räägib Sirje Treumuth, kes koos poja Aivar Treumuthiga ongi pereettevõtte pea ja kael. “Mina olen rohkem kohapeal, Aivar ajab väljaspool asju, kui vaja.”