Õpetaja Neilinn meenutab laste koerustükke

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ma ei igatsenud õpetajaks õppida, see amet tuli olude sunnil. Maal pandi kolhoosis kõva metsanorm peale, ei jaksanud vastu pidada,” ütleb Aino Neilinn elukutsevaliku põhjuse.
“Ma ei igatsenud õpetajaks õppida, see amet tuli olude sunnil. Maal pandi kolhoosis kõva metsanorm peale, ei jaksanud vastu pidada,” ütleb Aino Neilinn elukutsevaliku põhjuse. Foto: Urmas Luik

Õpetaja Aino Neilinn elab kahekorruselises kaheksa korteriga nõukogudeaegses tüüpmajas, mille alumises korteris asunud erapoest oli hea minna leiba-saia-piima ostma. Nüüd on lähem pood kilomeetrite kaugusel Suurejõel või Suure-Jaanis.

“Abikaasa lõpetas Tihemetsas tehnikumi ja tuli siia kolhoosi peamehaanikuks, tulin talle järele, lapsi oli koolis saja ringis,” seletab Aino ja otsib sahtlist peotäie klassipilte, mustvalgeid, laste keskel esimeses reas klassijuhataja.

Ega need vaid kohaliku kooli pildid ole, sest õpetajate instituudi lõpetanud neiu sai kõigepealt koha Urumarjale. Samal aastal, kui Gagarin esimese inimesena kosmoses käis. Aino oli algklasside õpetaja ja koolijuhataja.

Märksõnad

Tagasi üles