Pärnu laht on Eesti rannikumere kõige kalarikkam piirkond. Siia tulevad kevaditi kudema paljud kalaliigid, kelle järeltulijate "lasteaiaks" jääb lahesopp pikaks ajaks pärast kudeaegagi. Juba sõjaeelse Eesti ajal nähti vajadust kehtestada kudeva kala - eeskätt just koha - kaitseks meres piirkondi, kus kalapüük ja kala muul moel häirimine oli keelatud.
Esimene selline kaitseala oli Madalmurru keeluala. Käesoleval ajal on neid keelualasid, mis on kehtestatud soovist kaitsta kalade kudekarju, -alasid ja vastseid-noorkalu, lahesopis kokku kolm: peale Madalmurru alad mõlemal pool Pärnu jõe muule.
Kutselised kalurid teavad, mis otstarbel need keelualad loodi, ja mõistavad vajadust lasta kaladel rahulikult kudeda ja vast koorunud kaladel mere pinnakihis kosuda. Koha, kes 2000. aastal valiti Pärnumaa loodussümboliks, on muutumas lausa harulduseks.
Möödunud sajandi 80. aastate algusest on igal aastal viidud lahte sadu ja tuhandeid koha kunstkoelmuid, et see maitsev ja hinnaline kala meie vetes ikka kesta suudaks. Kuni paari aasta taguse ajani tehti seda kohaliku keskkonnaameti tellimusel ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahalisel toel. Käesoleval aastal viisime kesklinnapoolse muuli tagusele alale kunstkoelmud grupi kutseliste kaluritega ise, et maakonna loodussümbolil oleks, hoolimata inimühiskonna rahamuredest, võimalik ühes oma lemmikpaikadest edukalt kudeda ja marjal soodsad tingimused areneda. Väike lootus hinges, et mõni neist kaladest suureks kasvanuna minugi mõrda satub.
Igatahes oli hea tunne, et tehtud sai midagi kasulikku nii merele kui kalapüüdjaile. Paraku ei kestnud rahulolu kaua, sest 3. juuni päeval tulid Japsi kalasadamasse minu juurde kaks noorhärrat, kes teatasid, et nemad hakkavad kalapüügi keelualal kiirpaadiga tiirutades "banaani" vedama ja muidki mototrikke tegema. Luba olla juba olemas, nüüd segavat mehi kohakoelmute lipud ja keeluala läheduses olevad mõrrad.
Kalade kudeajal ja sellele järgneval paaril kuul, mil imeõrnad läbipaistvad ja alla kümne millimeetri pikad vastsed paiknevad pinnalähedases veekihis, suutmata tapvast skuutrist või kiirpaadist eemale hoida, pole juba pikka aega olnud lubatud kiirpaatide ega skuutritega koelmute piirkonnas kihutada.
Omal ajal sai seda probleemi ajalehes kajastatud ja tolleaegne maavanem, praegune linnapea Toomas Kivimägi mõistis sellise tegevuse tapvat mõju kalavastsetele ning keelas skuutritega meelelahutused kudealadel. Kalapüügi keeluala kaotab oma mõtte.
Kas nüüd kerkib uuesti päevakorda verepulm ja massitapp Pärnu lahe kalakoelmutel? Mille nimel uuakse miljonid elud ohvriks?
Kas see ei ole liiga kõrge hind paari ettevõtja ärieduks ja käputäie lõbuhimuliste kihutajate meeleheaks? Mõelgem sellele, kallid kaaslinlased ja ametnikudki, kellest edaspidi toimuv sõltub.