Metronomy, „Love Letters“

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: PP

Metronomy poeetilise nimega neljandal albumil on armastuskirjadega sama palju pistmist kui Meie Mehel muusikaga. Briti elektropopparid marineerivad kogu aatelisuse niivõrd äädikalises irooniamarinaadis, et alles jäävad vaid raagus emotsioonid.

„Love Letters“ tegeleb liiga aktiivselt sellega, et iga hinna eest oma romantilist nime mitte õigustada. Ehkki nimisingli lüürika kõlab kui kogemata liiga tundelise käega kirjutatud tervituskaart või mõni hormonaalseid muutusi läbi elava teismelise Facebooki postitus, teeb Metronomy kõik selleks, et keegi – taevas hoidku selle eest! – neid ekslikult romantikuteks ei peaks, ja pakendab kogu emotsiooni iroonilise arranžeeringu ja britipopiliku vokaaliga sarkastiliseks metarämpsuks.

Klapid peas, albumit linnakeskkonnas kuulates muutub plaadi iroonia terava asemel pigem omaette taustaks, vaikseks müraks, ja suudab end märkamatult algusest lõpuni ilma suuremat mõju avaldamata mängida.

Märksõnad

Tagasi üles