Juhtkiri: Eesti julgeolekust tsivilisti pilguga

Pärnu Postimees. Foto: PP

Nädalavahetusel liikus mitu rõõmustavat julgeolekualast uudist. Kõigepealt see, et Kaitseliitu astuda soovijate arv on (hüppeliselt) suurenenud. Meenub, et kunagi on ühes Vene ajakirjandusväljaandes hinnatud Kaitseliitu kõige ohtlikumaks organisatsiooniks. Kui kaitsejõud võib ootamatute ja kontsentreeritud õhulöökidega elimineerida, siis Kaitseliit ilmub ei kuskilt, haihtub õhku ja on ometi kõikjal kohal. See on mis tahes agressorile kõige hirmutavam, et vastane võib pidevalt muuta oma asukohta, tema arsenal on varjul ja varustuspeidikud ning laialdased metsamassiivid pakuvad häid võimalusi sissitegevuseks. Peale selle vaenulikult meelestatud kohalik rahvas. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili pidas otsese vaenutegevuse ohtu Eestile minimaalseks, aga nagu ütles juba vanarahva tarkus – kes hoiab ennast ise, seda kaitseb jumalgi. Neid peaks meil alates Ukust ja Taarast ju küll olema.

Teine uudis rääkis sellest, et liitlased on valmis täitma Balti õhuruumi hävituslennukitega. Teisisõnu: üha rohkem Balti riikide õhuturbes osalevaid riike on adunud ohtu praeguses rahvusvahelises julgeolekuolukorras ja valmis panustama enam kui tavapärase nelja püüdurhävitajaga Leedus.

Ilmselt võidakse lähiajal liitlaslennukite teise baasina kasutusele võtta Ämari, mida selleks otstarbeks on aastaid arendatud. Kas sel juhul ei peaks kaitseanalüütikud tõsiselt kaaluma, milline võiks Eestis olla Ämari varulennuväli? Ehk näiteks Pärnu, kus selle tarvis tuleks renoveerida omaaegse sõjaväelennuvälja rada, et vajadusel vastu võtta NATO liitlaste õhumasinaid.