Sireen tuleb Pärnusse kevadega südames

“Sireen on meie oma laps,” ütlevad kammernaiskoori dirigendid, Pärnus muusikalembeses peres üles kasvanud Ülle Tuisk ja tartlane Tiiu Sinipalu.

FOTO: Silver Jaanus

Märtsi viimasel laupäeval saab Pärnu raekoja saalis kogeda midagi üdini naiselikku, võrgutavat ja elulist – lugu armastusest, mida jutustavad näitlejad Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv koos kammernaiskooriga Sireen.

Ettevõtmise eestvedajad on üheks õhtuks kodulinna naasev pärnakas Ülle Tuisk ja tartlane Tiiu Sinipalu, Tallinnas tegutseva laulukollektiivi noored ja südikad dirigendid, kes on oma südameasjaks võtnud sellele kooriliigile omaste müütide murdmise.

Dirigent Tiiu Sinipalu arvates ei nähta Eestis naiskoori teiste seas võrdsena.

„Naiskoori kontserte ei tulda kuulama, meie missioon on seda muuta,“ soovitab Sinipalu kõigest kaks ja pool aastat tegutsenud Sireeni ainuüksi selle kõla tõttu uudistada.

„Õpetame tüdrukuid laulma põhimõtteliselt igas proovis, paneme hääleseadele väga palju rõhku,“ selgitab Tuisk ja rõhutab, et lugude õppimist ei alustata teps mitte nootide õppimisest.

„Oluline on kõla kvaliteet, mis tuleb sellest, kui inimene laulab kogu oma kehaga ega piira seda oma kõriga, ei laula ainult peahäälega. Pinged tuleb maha võtta, laulda peab olema mõnus ja julge. See on ideaal, kuhu tahan ükskord Sireeniga jõuda,” avaldab Tuisk.

Muusikaga sünnist saati

“Olen samamoodi nullist alustanud ja on mul ehk kergem aru saada, mis kellelegi parasjagu probleem on, ja nõu anda,“ räägib Tuisk, kes toob proovisaali kaasa nii siinse muusikaakadeemia kogemused kui Saksamaal Euroopa kooriakadeemias õpitu.

Mõlemad dirigendid on pärit musikaalsest perest.

„Minu vanemad on pilli õppinud. Et olen Pärnus tuntud Ploompuu perest, kus enne mind on kõik muusikakoolis käinud ja laulnud, oli see tee minu jaoks asja väga loomulik kulg,” kõneleb Tuisk.

Esimeste viisijuppide laulmisega alustas Tuisk paariaastaselt. Õppis esialgu viiulit, pärast klaverit, gümnaasiumi ajal hakkas laulutunde võtma. Et see kõik Tuisule väga meeldis, suundus ta esmalt Tartusse Elleri kooli ja sealt muusika- ja teatriakadeemiasse Ants Sootsi juurde dirigeerimist õppima.

Tiiu Sinipalu õppis noodikirja koos lugema ja kirjutama õppimisega.

„Minu solfedžoõpetajast ja koorijuhist vanaema avastas mu musikaalsuse üsna varakult. Kuueselt läksin Ellerisse klaverit õppima ja pärast põhikooli astusin kooridirigeerimise erialale ning minust sai Vaike Uibopuu õpilane. Tema kasvatas mu inimeseks ja süvendas armastust muusika vastu – Vaikes põleb see tunne meeletu kirega –, ent ta õpetas mulle sedagi, kuidas kooritööd teha,“ lausub ta.

Naiskammerkoor Sireen on mõlema arvates justkui kingitus. „See on minu ja Ülle laps. Aeg ja inimesed olid meie ümber õiged ja ju pidime kõik kokku saama,“ ütleb Sinipalu mõtlikult.

Koor on jõudnud nii mõndagi saavutada: teise koha koorikonkursil “Tallinn 2013” naiskooride kategoorias ja eriauhinna Narva Maarja-laulude festivalil. Tänavu juunis on nad kutsutud Naissaare esimesele laulupeole, mida veavad eest Nargenfestival ja Tõnu Kaljuste, samuti kavatsetakse suvel üldlaulu- ja tantsupeol laulda nii nais- kui valikkooridega.

Pärnu kontserdi pühendab Tuisk oma perele, sõpradele ja pärnakatele. „Tahan näidata, mida armastan, et minu kodulinn teaks, millega tegelen. Teen oma tööd südamega, usun, et Sireen kõlab hästi, ja soovin seda oma kodulinna inimestega jagada,“ avaldab ta.

Uut eesti heliloojatelt

„Luiged vetel – kevad on armunute aeg“ kava raames esitab Sireen eestikeelset romantilist muusikat – teoseid, mida igal pool ei kuule, ja lugusid, mida publik ei tunne. Näiteks tõi Tuisk Maria Kõrvitsa kirjutatud pala „Haned-luiged“, mis tuli Sireeni repertuaari otse helilooja sahtlist.

Sinipalu jutu järgi tuuakse publikuni ühe loo ring, mis võib olla nii aasta- kui eluring või ühe armuloo ring.

„Ühest lahkuminekust algab midagi uut: uued mõtted, tunnetus, mis viivad sind loodetavasti uude kevadesse, uue armumiseni, rõõmsasse suvesse. Arvan, et sellega suudab iga saalis istuja suhestuda kas oma isikliku loo või unistuse kaudu,“ rääkis Sinipalu.

Näitlejate roll on muusikat kainestada.

„Rasmus annab meie kavale meheliku varjundi, sest lugudes on väga palju mehe ja naise suhet. Koos Mirteliga aitab ta muusikateoste tekste tõlkida, näiteks Miina Härma „Nooruse unenägu“ on helikeelelt ja tekstilt väga ürgne lugu. Sellele järgneb Birk Rohelennu pulbitsev ja veidi hullumeelne tekst puberteediea armastusest, mis seob lugusid ja toob korraks nendest välja ning tekitab mõttepausi,“ tutvustas ta.

Kammernaiskoori Sireen kontsert „Luiged vetel – kevad on armunute aeg“

laupäeval Pärnu raekojas.

Tagasi üles