Karmo Tüür: Meie olemise lugu

Karmo Tüür Foto: Ants Liigus

Oleme siin, Läänemere ääres, olnud aegade algusest peale. Elanud üle kõiksugu aegu, näinud nii külalisi kui vallutajaid. Tulemas ja minemas. Kuid meie jääme kestma.

Öelge mulle, kui paljud rahvad saavad sedasi enda kohta väita? Aga meie saame. Sest Eestis võib aegade alguseks rahumeeli pidada viimase jääaja lõppu. Pärast seda algas kõik puhtalt lehelt. Ja viimase jäätüki taandudes vupsas mätta alt välja esimene eestlane. Murumütsikesega ja puha.

Loomulikult annan endale aru, et see polnud päris nii. Tõsiteaduslikult võttes saaks iga sõna kallal iriseda. Kuid ma ei räägi teadusest, vaid meie loost. Sellisest loost, mis on meile oluline. Millesse peame uskuma ja mida rääkima.

Tavaliselt algab Eesti loo rääkimine meie raskest ajaloost ja lõputa kannatustest. Laevalt maale astunud külalisel haaratakse natist ja viiakse ta okupatsioonimuuseumisse. Teel sinna räägitakse Vabadussõjast ja oma riigi kaotamisest. Kui aega jääb, siis Balti ketist ja laulupeostki.

Ühesõnaga, meie lugu algab tavaliselt umbes 100 aastat tagasi. Ja koosneb see jutt peaasjalikult negatiivsest.

Nüüd öelge mulle: missuguse inimesega te soovite suhelda? Kas sellisega, kes nukralt soigudes räägib oma raskest lapsepõlvest ja kibedast keskeakriisist? Või elurõõmsa tüübiga, kes muhedalt kõige selle üle nalja viskab?

Seejärel proovige mõelda, miks rahval peab üldse olema oma lugu. Selline, millesse ta ise usub ja mida kuuljatele ladusalt rääkida suudab.

See must ja masendav lugu, millest ma enne pajatasin, on meie riigist. Kuid ei maksa unustada, et riik on ainult vahend rahva püsimiseks.

Eesti rahval on võimalik rääkida sootuks teistsugust lugu. Lennartmerilikku pikaajalise olemise lugu. Vürtsitades seda andruskivirähuliku vimkaseguse eneseiroonia ja martjuureliku vaikse irvitamisega kõige ja kõigi üle.

Niimoodi muudame naeruks kõik vaenlased ja vallutajad. Ka selle viimase, kes kõige koledam näib.

Vastupidi käitudes, viimase 100 aasta kannatustele keskendudes näime hiirena, kellele kassist olulisemat looma pole. Seejuures mängime tolle kassi mängureeglite järgi.

Tean, et selline lähenemine tekitab palju paksu verd ja süüdistusi. Ajalugu ei tohi unustada, kuid ei pea selle pantvang olema. Ajalugu saab ära kasutada, ehitades selle ümber loo, mis aitab meil ennast hästi tunda, uskuda oma võimetesse ja tulevikku. Ühtlasi anda kerge ninanips neile, kes vastupidist tahavad.

Turismihooaja alguses maksab eelkõneldu üle korraks mõelda. Raske ajaloo jutuga kaugele ei sõida. Näidake mulle rahvast, kellel see oleks kerge? Aegade algusest püsimise looga saab minu meelest paremini hakkama. Ning kui seda isegi muigega rääkida, pole kuulajalgi raske muiata. Ja hiljem lugu naeratusega edasi rääkida.