Jüri Kukk: Kas elevandid portselanipoes?

Jüri Kukk. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Pärnu Postimees küsis oma lugejatelt arvamust selle kohta, mida peaks linnavalitsus ette võtma taastusravikeskusega Sõprus: kas tuleks äriühing kohe müüa, kannatada veel veidi või ehk pole müümine üldse kõige parem plaan.

Praegu leiab 530 vastajast 27,2 protsenti, et tuleb müüa. 18,3 protsenti arvab teadvat, et müük on paha plaan. 35,3 protsenti on pigem müügi vastu ja 7,7 protsenti vastanutest ütleb, et müüa võib, aga mitte praegu.

Mind puudutavad esitatud küsimused, eriti aga nende vastused just seetõttu, et järjekordselt läheb minu veendumus millegipärast kokku kõige väiksema vastajategrupi omaga. Olen nimelt seisukohal, et praegu ei tohiks Sõprust müüa. Samal ajal ei saa öelda, et müük mingil moel üldse kõne alla ei tule.

Selge on seegi, et ummisjalu müüma joostes saadakse kokkuvõttes kasu asemel kahju. Ma ei tea, milliste argumentide alusel jõudis müügiotsuseni Pärnu linnavalitsus, kuid tean päris kindlasti, et nende laual olnud ülevaade Sõprusest ja tema kohast Pärnu kuurordis ning võimekusest oli üsna puudulik. Muidu poleks sellist otsust sündinud. See paistab olevat tehtud seisundis, milles harilikult on SMS-laenu tegija: raha on vaja, aga võtta pole seda kuskilt. Sellele, et niisugune otsus on pikas perspektiivis kahjulik, SMS-laenaja ju ei mõtle.

Et olin 4,5 aastat Sõpruse nõukogu liige, arvan, et minu seisukoht tugineb põhjalikumale informatsioonile, kui seda valdas müügiotsuse tegemisel praegune linnavalitsus.

Sõprusega juhtus õnnetus

2005. aasta jaanuaritormi tagajärjed, mille ülejäänud sama teenust pakkuvad ettevõtted väiksemate või suuremate kaotustega kiiresti üle elasid, viis Sõpruse kolmeks aastaks seisundisse, mis tähendas vaakumist elu ja surma ehk pankroti piiril. Partnerite usaldus Sõpruse võimekuse suhtes ükskõik milliseid tehtud kokkuleppeid täita muutus nullilähedaseks. Tavapärasest majandamisest ei saanud juttugi olla.

Torm oli alles esimene õnnetus. Hullem oli see, et kui konkurentidele korvas kindlustus tormikahju peagi, siis Sõprusel tuli oma tõe eest seistes pidada kalleid kohtuvaidlusi kindlustusfirmaga ja võidelda kolm aastat.

Kui lõpuks saavutatigi poolte vahel kohtulik kokkulepe ja kindlustus Sõprusele kümme miljonit krooni hüvitas, ei olnud see ju kogu tekkinud kahju korvamine. Kogu kahjusumma nõudmisega protsessis lõpuni minek tähendanuks veel paari aastat kohtuvaidlusi, mida firma poleks ilmselt vastu pidanud.

Kes on süüdi?

Tagantjärele kõiki asjaolusid kaaludes olen kindel: tegemist oli õnnetustega. Esmapilgul oleks lihtne süüdistada tollast juhatust viletsa kindlustuslepingu sõlmimises. Siiski tegi juhatus Meeme Veissoni isikus kindlustuslepingu sõlmimisel kõik, mida hoolsuse kohustus temalt nõudis. Lepingu sõlmimisse kaasati spetsialistina ju kindlustusmaaklergi. Ikkagi oli tagajärg selline, nagu ta oli. Mul on asjade käigu kohta oma vandenõuteooria, aga jäägu see siinkohal puudutamata, sest tegemist on tõesti ainult teooriaga.

Võib-olla vastaks Sõpruse kindlustuslepinguga seotud küsimustele paremini meie kaaslinlane Andres Sooniste, kes toona kindlustusfirmat kui vaidluse teist poolt juhtis.

Nagu mainitud kahest hoobist veel vähe oleks, tabas Sõprust kogu Eesti majandusega veel üks löök – majandussurutis. Oluliselt keerulisemaks muutus seetõttu kõigi ettevõtete majandamine. Sõprusele oli see nagu raskest haigusest paraneja saatmine ekstreemsetesse tingimustesse.

Pole otstarbekas Sõprust praegu müüa

Kõiki argumente siin käsitleda pole võimalik, kuid mõnes mõttes on “põetud haigus” Sõprust karastanud, tema majanduslikku tervist parandanud, tal ei ole kukil suuri laene.

Kümmekond aastat tagasi esitasime tollase Pärnu kurortoloogia ja taastusravi instituudi juhataja Endel Veinpaluga Pärnu linnavalitsusele kava, et kasutada Pärnu kuurordis Pärnu linna vara paremini kui seni, korraldades selleks ümber taastusravi pakkuvate linnaettevõtete juhtimise.

Muidugi on vahepeal palju muutunud, üks osa linnale kuulunud kuurordi varast ehk AS Pärnu Mudaravila likvideeritud ja tema varagi müüdud. Kuid põhiline, millest tookord lähtusime, pole muutunud: linna varaga (sealhulgas kuurordi omaga) seotud otsused tuleb teha, nähes Pärnut kui tervikut.

Linnavalitsuse praegune seisukoht sellel alusel ei seisa, on ainult soov saada kiiresti 18 miljonit krooni, mis linnaeelarve kärssavatele kerisekividele visata.

Veel enne, kui 2005. aasta jaanuaritorm Sõpruse põlvili surus, koostas OÜ Geomedia taastusravikeskuse Sõprus arengukava. Koostaja oli sama firma, mis on vedanud Pärnu linna praegu kehtiva arengukava koostamist. Arvan, et tegemist on autoriteetse ettevõttega ja udu nad paberile ei pannud, erinevalt mõnest järgmisest arengukavast.

Selle kava kohaselt jõudnuks Sõprus aasta ärituludes umbes 22 miljoni kroonini. Nüüd on see number tegelikkuses poole väiksem ja põhjus, millest vahe on tingitud, on eelkirjeldatu alusel samuti selge.

Arvestades, et Sõprus ei ole häda-aastatel oluliselt kaotanud oma vara ega potentsiaali, on kavandatud (ja suurematki) tulu ilmselt võimalik korralikul juhtimisel teenida praegugi.

Kui firma töötava põhivara jääkmaksumus on üle 17 miljoni krooni ja sama firmat soovitakse töötava ettevõttena müüa 18 miljoni krooni eest, ei ole hind päris kindlasti õiglane ja linnale tekitatakse sellega otsest kahju. Aga on veel kaudne kahju.

Sõprusel on olnud liiga vähe aega, et kõrvalmõjudest tekkinud koomaseisundist lõplikult välja tulla, kuid on selge, et firma on selleks täiesti võimeline. 1,5 aastat masu tingimustes vaba majandamist ei ole selleks küllaldane aeg.

Mulle on kummaline, et abilinnapea Annely Akkermannil on müügiotsuse põhjendamisel ainult üks sisuline argument: Sõprus ei ole viimasel kolmel aastal teeninud ärikasumit. See on ainult osa tõest.

Ärikasumi puudumine on fakt, aga kui vaadata laiemalt? Mis puudutab aastat 2009, ei saa kasumlikkusega kiidelda paljud firmad, seda vähem põhjendatud on seda nõuda Sõpruselt.

Aastatel 2007 ja 2008 aga sai Sõprus ju kasumit, vastavalt kolm ja kaks miljonit krooni. Seegi on fakt. Miks abilinnapea soovib näidata asju Sõpruses hullemana, kui need on?

Jään lootma, et müügi lõppotsuse tegijad, Pärnu linnavolikogu liikmed, tunnetavad täiega oma vastutust. Tark ei torma!

Artikkel väljendab autori isiklikku seisukohta.