Meri viis Ranna Jüri auto kadakate vahele

Värati roostikku kasvavas sadamas loksuvad köite otsas vähesed paadid. Foto: Ants Liigus

Ranna Jüri õige liignimi on Jaakson, aga kohalikud kutsuvad teda suupäraselt talukoha järgi. Jüri on üksjagu elu näinud mees ja rannakalurina ukse all loksuva merega sina peale saanud. Värvikaimad elamused kangastuvad talle 2005. aasta jaanuari- ja 1967. aasta augustitormi ajast. Esimesel juhul tuli päästa kodumaja ning -kraami, teisel juhul sõjalaeva, meeskonda ja ennast.

„Põrandat olen tõstnud, jaanuaritormiga ulatus vesi siin üle pahkluu," räägib Jüri köögis istudes ja silmi puupõrandale suunates. Siinsamas istus ta viis talve tagasi ja jälgis öösel kahe-kolme vahel tummalt, kuidas vesi plaatide vahelt sisse surub. „Õhtul käisin autoga alevis, kui tagasi tulin, olid teeäärsed kõrred vee alla kadunud, parkisin auto õues kõige kõrgema koha peale, hommikul leidsin selle kadakate vahelt," meenutab ta.

"No ja teine tormiga silmitsi olemine oli mul siis, kui teenisin Nõukogude armee dessantvägedes. Hakkasime Leningradist laevaga tulema ja pidime minema Baltiiski sadamasse. Olin kaptenisillal, kui radist tuli ja ütles, et anti tormihoiatus: kõik laevad merelt ära! Tallinna tuled hakkasid juba paistma ja ümberringi oli tuulevaikus, sõitsime edasi," meenutab Jüri värvikalt 1967. aasta augustisündmusi.

"No ja siis läks mölluks! Meil oli 100meetrine laev ja kujutage ette, kui see pistab nina nii, otse lainesse, kaptenisild on 16 meetri kõrgusel, laine jooksis üle selle. Kui juba Hiiumaa alla jõudsime, käskis kapten värava kinni keevitada, ülevalt alla, et see eest ära ei loksuks.

Krenomeeter oli asendist täiesti väljas. Kaptenit, 170kilost meest, tagus laine ühest seinast teise. Meil oli laevas 34 meest ja 32 rahvust, mina ja üks Tartu poiss seisime veel kuidagi püsti, sidusin ennast sillas nööriga ühte ja teise seina, et roolis püsida. Siis tahtis kapten süüa, läksin kööki, sidusin 40-liitrise katla pliidi peale, kümme liitrit panin vett sisse ja sellest pool loksus välja."

Kaliningradi oblastis sõitis laev Baltiiski sadamasse kapteni käsul täiskäigul, sest kaldalt ei antud paroolide teadmisest hoolimata kai äärde tulemise luba. Mõni aeg tagasi oli Saksa allveelaev sealkandis ärevust tekitanud, aga nüüd tahtis otse sõjasadamasse sõita alus, millel isegi suurt valget pardanumbrit külje peal ei olnud. Selle oli tormilaine maha pesnud.

""See laev ei saa siin olla, see laev on Leningradi sadamas," öeldi meie kaptenile, aga meie olime ju seal, kohal. Valveautod automaaturitega kihutasid kaldale, meie vana ütles tormihoiatuse käsu täitmata jätmise pärast peapesu saades, et tema tahtis koju tulla ja kõik."

Värati külas ilmale tulnud Jüri on näinud kodukoha paremaid päevi, kui sadam oli paate täis, mehed käisid merel ja naised, teiste seas tema kaasa Aita, töötasid kalakombinaadis.

"Nüüd valitsevad meid hülged ja kormoranid, kakuamipüük kaotab mõtte igasuguste piirangute pärast ja kui kokkuostja maksab meestele räimekilost poolteist krooni, müüb ta selle kala mitu korda kallimalt edasi," teeb Ranna peremees olustikust kokkuvõtte.