Tuttav päästis Hilda Pinni võõrsile saatmisest

"Siin Rannal on mu vanematekodu, tulin siia elama olude sunnil, töötasin kalakombinaadis. See pilt on tehtud 1950ndate alguses, direktorgi on tööliste hulgas, taga vasakult esimene," räägib Ranna talu vanaperenaine Hilda Vinn. Foto: Ants Liigus

Singeri õmblusmasin jääb ootama, millal Ranna talu vanaperenaine Hilda Pinn ta jälle lauale tõstab. Väga korralikult kokkupanduna ootavad ääristamist köögirätikud, mis lõigatud välja vanast triibulisest voodilinast.

"Ma restaureerin neid pikad päevad, ma ei taha jõude seista, tahan kogu aeg midagi teha," räägib Hilda ja sätib laual mustvalgeid postkaardi mõõtu fotosid. Neilt vaatab vastu aeg, kui Väratisse kalakombinaat ehitati, järjest rohkem inimesi seal tööd sai ja teistmoodi ellusuhtumisega direktorgi vajadusel appi kala rookima tuli.

"See siin Rannal oli mu vanematekodu, isa oli vallavanem ja kui 1905. aasta mässu järel kiriku juures rahvast karistati, pööras oma vaateid, viis laevaga salaja Venemaale Leningradi teatud inimesed. Istus sellepärast Pätsu ajal Patarei vanglas ja meid peeti kommunistideks."

Korraga taganeb Hilda lauast, vaatab surmtõsiselt otsa ja ütleb, et ta ei tahagi oma elust palju rääkida. Meenutada, kuidas ta oli Tallinnas Lutheri vabrikus tööl, kui algas sõda ja mees Punaarmeesse mobiliseeriti ning ohvitserina rindel teadmata kadunuks jäi. Kuidas ta saatusest räsituna paadiga meritsi vanematekoju tuli ja leidis eest vaid palkseinad. Kuidas ta uue mehe kõrval tõi ilmale kolm last ning on nende lapsi arvestades viies põlv.

Aga võinuks minna hoopis teisiti, sest Hilda oli Saksamaale saadetavate nimekirjas ja sai sellest teada, sest tuttav töötas Saksa komandantuuris.

"Ma olen kõigest 1916. aastal sündinud," teatab Hilda, korjab pildid kokku ja kibeleb tööd jätkama.