Talumaja piirava tara külge kinnitatud igaüks isemoodi postkastid annavad märku, et postiljoni tee Värati külla pole rohtunud. Värav Kuru-Uuetoa talu õuele avaneb kriginal ja peremees Harri-Herbert Kiirats tuleb vaatama, kes tuli.
Kuru-Uuetoa peremees harrastab rattavõimlemist
14. juuni 2010, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ma olen siin külas sündinud ja kasvanud. Ah et miks ta Värati on? Aga sellepärast, et see on nagu värav merele," räägib Harri-Herbert, toetab ennast maakividest laotud tugeva seina najale ja vehib hüvakäega verejanulisi sääski eemale. "Vanasti ei olnud sääski mere ääres, aga nüüd on rannikuala kasvanud võssa, hein-rohi põlvini, soodustab puukide ja sääskede kasvu."
Kuru-Uuetoa talumaja ehitusaasta jääb Tõstamaa mõisa aega aastasse 1896 ja seda on pidanud Mart Kiirats, 1920. aastal valitud esimese riigikogu liige ja hilisem kooliõpetaja. Kirjanikunimega Mats Mõtslane, kes Pätsu ajal kirjutas romaane talude pankrotistumisest ja linnaelu moraalitusest.
"Nüüd on ta suvitajate küla, peresid ei ole enam, talusid ei ole ka. Reinu talus ja Tõnise talus on uued inimesed, sisserännanud. Ega inimesed siit ära lähegi, nad surevad välja. Kuru-Uuetoal on kaks põlvkonda läinud, mina olen kolmandast veel jäänud," räägib peremees.
Mõtlikku pausi täidab tihedasse põõsastikku varjunud värvulise laulusädin.
Kui Harri-Herbert poisike oli, 12aastane, käis ta juba merel. Rannakülas tuli maast madalast kalapaadi ja -püügiga alustada, sest merelt tõmmatud loomusest kosutati talusid ja koolitati lapsi.
"Külapoistel olid oma väikesed õnged, käisime laidudel, ööbisime seal. Öösel kolmest hakkasime õngi välja võtma, ilusad angerjad vonklesid otsas," meenutab mees.
Kutselise kaluri elu asemel läks Harri-Herbert linna, töötas paarkümmend aastat miilitsas välisvalve osakonnas ja pidi kohale sööstma, kui pulti tuli häire mõnest poest või kaubalaost. Tavaliselt oli tegemist elektrisüsteemi rikkega, sissemurdmisi polnud nõukogude ajal kuigi palju.
"Nüüd olen ringiga tagasi, isa-ema kodus, poeg täitis majaseinas merepoolsed vuugid ära, ju see sein seisab kindlalt," patsutab taluperemees käega vastu seina ja ütleb, et tal on nüüd uus harrastus - rattavõimlemine. Tõstamaale on ainult kolm kilomeetrit, seal on poed ja postkontor ja mis viga rattaga lipsti alevikus ära käia.