Värati küla kokaraamatu kaasautor teeb lammastele aeda

"Kiiresti ei sünni siin midagi, ikka higi ja vaevaga," ütleb Värati küla Reinu talu noorperemees Aro Kütt ja loodib postipanemise masinat, et lambaaia postid saaksid maasse nagu vahisõdurid. Ligi 400pealine lambakari nosib Värati ninal ja teenib Tõstamaa maastikukaitsealal kõhutäitmisega üllast pärandkoosluste säilitamise eesmärki. Foto: Ants Liigus

Tõstamaa valla Värati küla hoiavad hinges põliskohalikud ja need, kes arvavad suvitamisest tähtsamaks talutööd, aga see väike maakoht tutvustab ennast kaugemal olijatele värvikalt pildi-, jutu- ja retseptikogumikuga "Värati küla kokaraamat".

Kokaraamatu üks kaasautoreid, Reinu talu noorperemees Aro Kütt tarib kesknädalal tee ääres kahe ja poole meetrisi jurakaid puuposte. "Teen lambaaeda," selgitab ta oma tegevust napilt.

Paarikümnesentimeetrise läbimõõduga immutamata puitpostist kaob meeter maasse ja seisab seal nii vähemalt kümme aastat. Sellise piirde saab hektar maad ja rammumehe mõõtudega pöördvõrdelises kogukuses töötegija kasutab musklite kasvatamise asemel Uus-Meremaa päritolu abilist, postipanemise masinat.

Looduslik muruniiduk

100 aastat tagasi rajatud Reinu talul on umbes 400pealine lambakari ja rendimaid juurde arvates 130 hektarit heina- ja karjamaad. Tõstamaa maastikukaitsealal Värati piiranguvööndis teenivad need looduslikud muruniidukid üllast eesmärki, taastavad ja hoiavad liigirikkaid pärandmaastikke. Tegevuse müts on 2006. aastal loodud OÜ Värati Arendus, mis Värati ninal toimetamisele vormilise kaalu annab.

"Et see koht ilusaks teha, et saaks turismiga tegelema hakata," loetleb Aro osaühingu moodustamise põhjusi.

Eluslambaid ostab Märjamaal tegutsev ettevõte, maksab tapakaalu kilost ligemale 60 krooni ja seda hinda nimetab Aro suhteliselt heaks. Villa tuleb sõidutada Jõgevale, kuid sümboolne hind "kasuka" eest ei too lambapidajale pügamise rahagi tagasi.

Kuid Aro ei ole viriseja, tema soontes voolab isa Reinu järgi saarlase kanget verd.

Maast madalast maatöö ja merega kokku kasvanud poiss lõpetas Tõstamaal kooli ja valvas üheksa aastat Eesti Vabariigi piiri. Nüüd võitleb ta koduümbruse kividega, et karjamaid oleks parem hooldada, ja mainib nagu muu seas, et kui ta alustas, valitses siin rinnuni kasvanud võsa.

Kokre ainult

Kuigi meri loksub ümber Värati nina, taandub rannaküla elulaad ehk kohalik kalapüük seda tegevust kitsendavate reeglite rägastikku ja kalanappusesse.

"Meri on 100 meetrit siit, aga kala ei ole, pole mõtet merele minna. Enda pannile mõne kogre veel püüab ja kassid saavad alati midagi," räägib Reinu noorperemees.

Kokandushuvilisena nendib ta, et kokre ei osata õigesti valmistada, sestap kirtsutatakse selle kala peale nina. Aro näiteks võtab hõbekogrel soomuse maha, seejärel fileerib kala ja asetab filee fooliumile. Raputab peale sidruniga kalamaitseainet, arvestab kala kohta väikese sibula, tomati, veidi tilli, juustu ja lisab sidrunipipart, keerab fooliumi servad kokku ja paneb tunniks küpsema. Nii valmib randlase lihtne, odav ja maitsev toit.

Hõbekogre valmistamise ja serveerimise õpetus on ka mullu ilmunud "Värati küla kokaraamatus", mille mõtte käisid välja ja tegid teoks Reinu naabrid, pealinnas töötavad ökoloogi haridusega kirjastaja Madis Peil ja tema bioloogist kaasa, vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskuse juhataja Riin Ehin. Nende suvekodu taga lahe ääres nosivad kadakasel karjamaal lambad.

Töökus ennekõike

Kohalikud teavad, et ei merel ega maal tule midagi kätte võluväel.

"Kiiresti ega kergelt ei sünni siin midagi, ikka higi ja vaevaga, aga selles on oma võlu, et pärast tundide-, päevade- ja isegi aastatepikkust vaevanägemist on midagi paremaks läinud," räägib Aro vaikse häälega.

Aro isal Reinul on käed tööd täis kuuri all, ema Varje tuleb korraks terekätt andma saunaesikust. Maal on välisele aegluubis kulgemisele vastukaaluks nii, et üks töö ajab teist taga ja isegi jaanieelsed päevad tunduvad lühikesed.

"Natuke hirmutav on see, et noored on läinud, aga siiski käiakse kodus üsna tihti," jätkab Aro oma mõttekäiku. Tema jutu järgi hoiavad inimesi Väratis kindlasti meri, loodus ja privaatsus. "Pole midagi teha, on ikka hea küll, kui saab koduõuel teha seda, mida heaks arvad. Saab lausa kuningana ennast tunda, mis sest, et sokid auklikud," nendib ta.

Reinu talu ettevõtliku noorperemehe, mullu Jakobsoni konkursil Pärnu Postimehe eripreemia saanud Aro Küti arvates sõltub tulevik päris palju asjaoludest. "Kui investeerida Väratisse ja luua töökohti, küll oleks tegijaid ja ilu nautima tulijaidki. Eks elus ole palju asju nii, et ega kindlalt tea, mis hommegi juhtuda võib."

Mis teha, maaelu ei ole moes, suurlinnade neoontuled eksitavad nagu sootulukesed, mis teekäija rajalt kõrvale peibutavad.

Nüüd on poolesaja elanikuga Värati külal ja Reinu talul uus õhin sees, seda annab Euroopa Liidu maapiirkondade arendamiseks mõeldud Leader-programmi kohapealsete juhtide algatatud romantilise rannatee projekt.

"Oleme seotud plaaniga olla osa sellest rannateest, ema küpsetatud koduleiva kaudu ka, aga see aasta ei jõudnud projekti kirjutada," räägib Aro, kes peab puhkepausi lambaaia tegemisest.

Varje Küti koduleib

"Maal on asju, mis tunduvad linnainimesele eksootilised ja lahedad, aga kui ise maal elada, muutuvad need tavaliseks. Ent maal on ka asju, mis ongi maailma parimad ja aastate pärast ikka head, üks neist on koduleib," kinnitab Aro ja nõustume, sest tema ema Varje koduleival on kordumatu maitse.

Külalistega on juhtunud, et grillimisel saab leib enne otsa kui liha. Ja kui leiba laual ei ole, küsib pererahvaski ema leiva järele. „Minu ema on leiba teinud üle kümne aasta," ütleb Aro.

Varje Küti koduleiva, pannkookide ja delikatessräimede valmistamise õpetus on küla kokaraamatus. Kellel kogumikku käepärast pole, sellele siinkohal väike juhatus.

Tavaliselt hoiab Varje juuretise alles eelmisest leivateost, aga kellel seda pole, kasutagu pärmi nagu eelkergitamisega saia puhul. Juuretise peale tuleb kallata poolteist liitrit sooja vett ja lisada poolteist liitrit jahu, et tekiks hapukoore paksusega eeltainas, mis ööseks jäetakse katte alla sooja seisma.

Hommikul lisatakse kolm teelusikatäit soola, veerand kilo suhkrut, köömneid, päevalille- või linaseemneid. Segatakse veel poolteist liitrit jahu, sest tainast peab saama valada.

Seejärel jääb tainas taas kerkima ja sõtkutakse kolme tunni pärast maha. Siis kerkib tainas veel kaks tundi, sõtkutakse uuesti maha ja pannakse vormi nii, et see on pooleldi täis. Kui tainas on kerkinud vormi ääreni, pannakse see 250kraadisesse ahju ja poole tunni pärast võib küpse leiva ahjust välja võtta.