Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/04/10/2951696t1h0e01.jpg)
Tere, mina olen Pärnu Hansagümnaasiumi, kunagise VI kooli koolivaim. Saan õige pea 56aastaseks. Kahjuks jääb see sünnipäevapidu mulle viimaseks – kuid mida kõike olen ma selle pika aja jooksul näinud. Kui tohib, jutustan teile sellest veidi.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna aastasse 1958, mil ma sündisin. Nimeks pandi mulle Pärnu VI 7klassiline kool ja koduks olid siis Karja tänava kaks peaaegu kõrvuti asetsevat maja. Peagi toimus muutus mu nimes, minust sai Pärnu VI 8klassiline kool ja mind koliti Karja tänavalt Kuninga tänavale, majja, kus praegu elab minu hea sõber, Pärnu Kuninga tänava põhikooli vaim.
Aastal 1971 koliti taas. Seekord sai minu koduks lõplikult Kooli tänava valge koolimaja. Olev Siinmaa oli projekteerinud ilusa kodu. 35 aastat tagasi muudeti mu nimi Pärnu VI 8klassilisest koolist VI keskkooliks ja aastast 1997 tänaseni kannan ma nime Pärnu Hansagümnaasium.
Aastate jooksul olen kuulnud tuhandete laste mängimist, saladusi ja näinud tohutult palju igasuguseid asju. Nii mõnestki minu järelevalve all kasvanud lapsest on saanud õpetaja siinsamas majas, kus ta ise õppis. Nende üle olen eriliselt uhke. Tervitan siinkohal Mehist, Lead ja Ingat, olete tublid!
Aastakümneid peeti minu kodu koridorides kehalise kasvatuse tunde. Oeh, küll olid need alles lärmakad! Õpilased jooksid mööda treppe ja koridore. Viimased aastad olen õnneks saanud nautida vaikust ja rahu, sest minu kodu kõrvale ehitati spordihall. Aitäh sulle, koolijuht Silja, et olid 18 aastat minu kodu tragi perenaine. Teda pean tänama sellegi eest, et mu kodu praegu nii ilus välja näeb. Vahepeal oli see üsna räsitud, aga viimased neli aastat olen saanud elada mõnusalt ja rahulikult.
Vaikuse koolipäevadesse tõi üleminek klassikalisele gümnaasiumile. Koridoridest kadus nooremate õpilaste kisa ja jooksmine. See muutus mõjus minu kõrvadele rahustavalt, praegu kuulen sedagi, kui koolimaja teises otsas kellelgi pastakas maha kukub.
Kooli vaimuna olen saanud osa iga-aastasest vahvast laagrist Urumarjal, kus gümnaasiumiõpilased omavahel võistlevad. Kohe kooliaasta esimestel nädalatel visati 10. klassi õpilased piltlikult öeldes pead pidi jõkke. Nad pidid tegema koostööd, et võistelda gümnaasiumi kõikide klassidega. Laagriks ette valmistatud vahvad kooliteemalised laulud kumisevad mul ikka kõrvus.
Nüüd on aeg kõik see imeline kokku võtta. Aitäh, kaasteelised, kes olite minuga selle 56 aasta jooksul. Armsad Hansagümnaasiumi ja VI kooli kunagised peremehed, perenaised, kunagised ja praegused õpetajad ja õpilased, toetajad, saame kokku 17. aprillil ja veedame koos ühe mõnusa õhtupooliku. Palun kandke sel õhtul midagi rohelist!
Hansagümnaasiumi vaimu mõtted pani kirja Kristo Niglas