See on muidugi positiivne, et linnapea Toomas Kivimägi püüab avalikult oma argumente taastusravikeskuse Sõprus aktsiate müümise suhtes linnarahvale esitada. Varem on oluliste otsuste puhul sageli just põhjendustest puudu jäänud. Nii ongi linnakodanikul nüüd võimalik neid argumente avalikult hinnata ja nende üle diskuteeridagi. Väiteid, milles linnapeaga päris nõus ei saa olla, koguneb kahjuks rohkem kui neid, millega nõustuda.
Ühendada ja siis müüa
Olen veendunud, et väidet, nagu paari-kolme aasta pärast võiks Sõpruse väärtus olla 35 miljonit krooni, peab linnapea asjata rumalaks. Just linnapea argument oli ju, et poole aastaga sai Sõpruse 12miljonilisest väärtusest nüüdseks ligi 20 miljonit - kasv poole aastaga 66 protsenti ehk kaks kolmandikku.
Linnapea järeldusega väärtuse kasvutempo kohta, osutamata konkreetsetele väärtuse numbritele, ma nõustuksin. Selle aga, et kahe-kolme aastaga kasvaks väärtus praeguse väidetavaga võrreldes 100 protsenti, leiab linnapea rumala olevat. Kas neil järeldustel on väga olulist vahet? Minu arvates on linnapea hinnang optimistlikumgi. Kui aga vahet pole, kes siis rumal on?
Tugineda oma hinnangus ainult kinnisvara hindade kasvule aastas viie protsendi võrra, mis ei ole muud kui mõne eksperdi tühipaljas ennustus, on minu arvates lühinägelik ja müügi põhjenduseks sellest ei piisa.
Muidugi on Sõpruse arengu kiirendamiseks vaja lisakapitali ja selle arvamusega saab ainult päri olla, aga just siin tuleb välja otsuse tegijate mõtteviis. Näevad nad ju kapitali hankimise ainsa viisina laenamist. Milleks kaasata võõrkapitali, kui on muidki variante?
Soovitan, kuni linna uue arengukavaga vastsetele linnaisadele selge pilt luuakse, järgida üle 120 aasta tagasi Pärnu linnavolikogu valitud teed: Pärnu ainuke võimalus, kui mõni siin just naftat ei leia, on olla ravikuurort. Seda järeldust ei võetud toona ju taevast. Pärast valimisi rääkis meie linnapea Oskaritest ehk varasematest Pärnu linnapeadest Brackmannist ja Kasest ning nende töö jätkamisest. Mis nüüd siis juhtunud on, et sellelt teelt kõrvale pööratakse?
Kõnealuses olukorras äriühingule lisakapitali kaasamise tee, seejuures ettevõtte arengut kindlustavana, on aktsiakapitali laiendamine. Kas võimulolijad kardavad, et ei saa selle korraldamisega hakkama või et siis ei saa jätkata äriühingu juhtimist kabinetivaikusest? Sealt, kuhu linnarahva silm ega kõrv ei ulatu.
Tegelikult tulenebki minu seisukoht, et müük on kahjulik, sellest, et korraliku hinnaga müümiseks on vaja teha praegusest oluliselt rohkem ettevalmistusi. Igatahes õhus oleva kiire enampakkumise "pakazuha" peaks kohe kõrvale jätma.
Parima tulemuse saamiseks tuleks eelkõige ühendada Sõpruse ja Estonia potentsiaal, kujundada sellel alusel korralik äriühing. Anda talle kaubanduslik välimus ja alles seejärel asuda ostjat otsima.
Sõprusega toimuv on nagu põhjalikku remonti vajava korteri müük: hinna dikteerib ostja, aga müüjal on vaja müüa ükskõik mis hinnaga, et oma võlad kinni maksta. Võimalik ostja-hinnapakkuja paistab kõnealusel juhul olevat linnavalitsuse kabinettidega tuttav seltskond.
Kust raha võtta?
Kust ikkagi võtta linnaeelarvesse raha? Suures rahapuuduses ja kirjeldatud tumedas lähitulevikus, milles muidugi kõik peale linnavalitsuse süüdi, on minu arvates kõigepealt põhjuseks taevani kostnud hädakisa, mis pärast valimisvõitu lahti läks.
Kui juba mehed ise ei usu omal jõul olukorrast väljatulekusse, miks peaksid teised seda uskuma? Siit riigi kahtlused Pärnu võimekuses mitme projekti kaasfinantseerimisel. Ühelgi valimiste järel võimule tulnud valitsusel ei saa olla õigustatud ootust, et nemad alustavad puhtalt platsilt, nullist. Juba valimistele minnes peaks teada olema, kuhu püüeldakse. On õige, et seekord vahetus võim tavalisest karmimates oludes, kuid see ei saa olla õigustus kaheksa kuud pärast valimisi.
Sõpruse aktsiate müümise kaaluka argumendina on toodud, et nii on kirjas linna eelarvestrateegias ja et muud pole linnal mõistliku hinnaga müüa. Kas ei ole asi hoopis selles, et nii paistab olevat lihtsam? Saagu hiljem, mis saab. Jätkem korraks kõrvale Sõpruse aktsiate hind ja müük ning püüdkem aidata linnavalitsust ja linnapead eelarvesse raha leidmisel, et Sõpruse hädatappu vältida.
Loodetavasti on linnavalitsus peale nüüdseks volikogu kehtestatud eelarvestrateegia tuttav selle dokumendi eelkäijaga, mida volikogule tutvustati 2009. aasta veebruaris ja mille kaasautor olen.
Muidugi on numbrid nendes dokumentides erinevad, sest need kuuluvadki igal aastal korrigeerimisele. Kahju on aga sellest, et rohkem kui poole aasta jooksul ei ole linnavalitsus astunud poolt sammugi mitme eelarvelaekumisi parandava ettepaneku realiseerimisel.
Küsimus on minu arvates selleski, kas dokumendile, mis tõestab meie partneritele, et Pärnu on jätkusuutlik, oleks siiski tähtsa lisana tarvis strateegiat kui linna finantsjuhtimise atribuuti. Praegune eelarvestrateegia seda pole. See ei olnud minu arusaamist mööda selle dokumendi kokkupanemisel eesmärkki.
Vastust vajab küsimus: kas linnajuhtimine seisneb üksnes eelarvesse laekuva summa suuruse aimamises ja parimal viisil laialijaotamises või peaks juhtimisega ühtlasi püüdma kujundada tingimused, et eelarve tulud kavandatud meetmete rakendamise tulemusel suurenevad?
Eriline olukord, mis majanduses valitseb, nõudis minu arvates, et sellest 2008. aastal veel põhiliselt 2007. aasta andmete põhjal kokkupandud eelarvestrateegiast tulnuks kindlasti edasi minna ja selles toodud konkreetsed ettepanekud, mis on aktuaalsed praegugi, parimal viisil realiseerida. Nüüd aga oleme seal, kus oleme.
Hinnad tuleb üle vaadata
Häid lahendusi, mis veel käesoleval aastal peale linnavara müügi arvestatavaid tulemusi annaksid, väidetavalt pole. Ent kui tõdeda, et aastaks kavandatud 26 miljonist kroonist varamüügitulust on nüüdseks laekunud 0,2 miljonit, ei ole ju enam süüdi ainult Mart Viisitamm. Kõvasti on puusse pannud praegused otsustajad. Või ei ole linnavalitsus suutnud kavandatut teostada? Kaldun arvama, et õige on just see viimasena mainitu.
Volikogus kinnitatud eelarvestrateegia lisana on antud Pärnu linna omanduses oleva, kuid valitsemiseks tarbetu, seega müümisele kuuluva vara nimekiri. See on huvitav loetelu. Kui äriühingute aktsiad kõrvale jätta, on selles üle 200 objekti hinnangulise koguväärtusega üle 150 miljoni krooni. Kahtlen sügavalt, kas kõik need objektid on ikka saanud hiljuti hindamise osaliseks nagu Sõpruse kinnistud. Ülepingutatud tundub seal nii mõnigi hind. Kui uut hindamist pole tehtud, siis kuidas saab öelda, et linnal pole midagi müüa?
Ehk tuleks lambist võetud hinnad üle vaadata? Hinnad, mis kinnisvaral olid veel kaks aastat tagasi, tuleb ju väga pikaks ajaks unustada. Seega olen veendunud, et müüdavate objektide hindu üle vaadates on võimalik 2010. aasta müügikava täita.
Tõsi on seegi, et hea hinnaga müüa saab ainult vara, mida turg ootab. Senine taktika, mis seisnes kivist vee väljapigistamises, ei tööta enam. Muutunud olukord nõuab vara müügil uut lähenemist ja just linnal, kasutades oma staatust, piisab siin kasutamata võimalusi.
Üks on selge: müüa tuleb objekte, mitte kiretut nimekirja. Iga objekt vajab müümisel konkreetset eeltööd. Tõenäoline, et müügi ettevalmistamisel tuleb objekt mingil määral ümber kujundada. Linnavalitsus ei saa end enam müüjana seada kõrgemale ostjast, et dikteerida talle kõiki tingimusi. Need dikteerib nüüd ostja ja temaga tuleb arvestada, kaaludes näiteks mõne objekti müüki osalise sissemaksu või järelmaksu või liisinguga. Ühtlasi tegeldaks siis järgnevate aastate eelarvete tuludega.
Olukorda, kus sisuliselt aastaks kavandatu tuleb ära müüa poole aastaga, on linnavalitsus pannud ennast ise ja peab ise sellest seisust väljuma. Seda aga ei tohi teha ühe päeva peremehena kuurordi vara mõtlematult müües. Minu arvates ei andnud linnakodanikud valimistel linnajuhtidele selliste otsuste tegemiseks volitusi.