Pärnumaa esimesest laulupeost möödub 110 aastat

Vana kalendri järgi 1900. aasta 10. juunil kell kuus hommikul kõlasid vägevad pasunahelid üle Pärnu südalinna. Oli Pärnumaa I laulupeo esimene päev. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Vana kalendri järgi 1900. aasta 10. juunil kell kuus hommikul kõlasid vägevad pasunahelid üle Pärnu südalinna. Oli Pärnumaa I laulupeo esimene päev.

Pärnu põllumeeste seltsi aias Karja tänava ääres tegid peaproovi pasunakoorid ja nagu paljudel Eesti laulupidudel hoidis siingi taktikeppi väsimatu Väägvere Taavet - David Otto Wirkhaus. Üle 200 pillimehe äratas provintsilinna ja selle külalised ootele. Aga elevil külalisi oli kogunenud rohkesti, neid oli hakanud erirongidel linna voolama juba eelmisel päeval.

Pillimeeste järel kogunesid näituseaeda laulukoorid ning nendega asus tööle Aleksander Läte.

Säilinud andmete kohaselt oli laulupeole tulnud 24 mees-, 30 sega- ja kaks naiskoori ligemale 800 lauljaga, seega astus koos pasunamängijatega samal päeval kell viis pärast lõunat kuulajate ette ligikaudu 1000 lauljat-muusikameest. Laulupeo patroonina avas pidustused linnapea Oskar Brackmann, pidukõne oli usaldatud ülempreester Mihhail Suigusaarele.

Suigusaare kõnes oli üks tolle aja kohta üsna julge mõtteavaldus. Tema võrdlust mööda on Eesti rahvas olnud nagu väike hiir kahe suure ja tugeva kassi vahel, kuid elab veel ja on jõudsasti kasvanud. Sellega mõeldi ühelt poolt kohaliku baltisaksa, teiselt poolt Suur-Vene riigivõimu pidevat takistavat survet eestlaste rahvuslikele ettevõtmistele.

Seda survet olid Pärnumaa laulurahva eestvedajadki mitu korda tunda saanud.

Esimene laulupidu Pärnus sai teoks küll alles 30 aastat pärast esimest Eesti rahva üldlaulupidu, kuid see ei tähendanud sugugi, nagu poleks Pärnu kandis eestlased enne seda ühislaulmist harrastanud. Siingi tekkisid laulu- ja pillikoorid 19. sajandi keskpaiku. 1867. aastal

Uulus toimunud vaimulikku laulupäeva peetakse hästi korda läinud kohalikuks ettevõtmiseks: kohal oli seitse koori, 150 lauljat, 1500 kuulajat, organiseerijaks Eliisabeti koguduse köster Caspar Franz Lorenzonn.

Nimelt oli väikeses baltisaksalikus linnas eestlastel üliraske oma laulupidu korraldada. Mitu korda olid Endla selts ja karskusselts Valgus taotlenud Riia kubermanguvõimudelt luba laulupeoks Pärnu linnas, kuid tuluta. Lõpuks sai selle loa karskusselts, kuna nende loosung osutus võimudele meelepärasemaks: laulupidu pühendati riigivalitsusele tänutäheks viinamonopoli kehtestamise eest! See sobis.

Nii on see Eesti rahva ajaloos ju kordunud: tühja sest loosungist, tähtis on tagamõte ja tulemus. Nii oli Pärnu esimese laulupeogagi. Viina joodi edasi, aga laulupidu tõi midagi suurt ja ühendavat pärnumaalaste ellu. Kui esimese päeva vaimulikule kontserdile kogunes rohkesti kuulajaid, siis järgmine päev kujunes lausa sensatsiooniliseks. Kell pool neli pärast lõunat hakkas tegelaste rongkäik Valguse seltsimaja juurest liikuma ja sellest alates saatis seda seninägematu rahvamurd ning üha kasvav vaimustus. See oli esimene kord, kui Pärnumaa ja linna laulurahvas ja pillimehed õlg õla kõrval uhkes rongkäigus sammusid.

Pärnus oli see eestlaste esimene jõuline rahvuslik eneseavaldus, mis kindlasti aitas turgutada rahvuslikku iseteadvust. Teine laulupeo kontsert kulges peoliste kaasaegsete meenutuste põhjal vaimustuse tähe all. Esitati ka viis Eesti heliloojate laulu, nende hulgas Miina Härma seatud eesti rahvaviis "Ei saa mitte vaiki olla". Selle laulu algusstroof on raiutud mälestuskivisse, mis kümme aastat tagasi paigutati Pärnu esimese laulupeo mälestuseks Karja tänava äärde.

Pärnu viimase sõjaeelse laulupeo üks üldjuhte Peeter Laja kirjutas 1939. aastal oma pöördumises lauljate poole: "Lauldes puhkevad tunded, mis meid kõrgemale tõstavad. Inimene üksikult on väike ja nõrk selleks, et väljendada kogu rahva jõulist, elulist olemust. Üheskoos aga suudame seda."

Nädala pärast, 25. juunil kogunevad Pärnumaa lauljad jälle mälestuskivi juurde Karja tänavale, et laulupeoks ühineda. Kui laulud kõlavad nende meelt ja südant ülendama, ehk pühendavad nad ühe nendest Pärnu laulupidude traditsiooni loojatele ja selle raja sillutajatele.