Kuidas Pärnus toimus “juunirevolutsioon”

Eesti valitsus alistus ultimaatumile ja Punaarmee 10. armee invasioon algas 17. juunil kell 5. Eesti Vabariik lakkas olemast. Pärnusse jõudis okupatsioonivägi 19. juunil.

Mida teadis toimuvast pärnakas ehk kirjutas kohalik kõige suurema leviga Pärnu Päevaleht? Pühapäeval, 16. juunil kirjutati sellest, et meie supelinspektor jagas telefoni teel rootslastele teavet Pärnu suvitusolude kohta.

Samal päeval kogunesid Pärnusse oma iga-aastasele kokkutulekule (see, mis jäi viimaseks, oli 12.) Vabadusristi kavalerid. Kohale tuli üle 800 ristikandja, kellel oli kaasas kokku sadakond poega. Leht kirjutas: ”Meie sangarite tänavune kokkutulek langeb ajale, mil Euroopas taas veereb sõjavanker … Seepärast peame praegu vahest rohkem kui kunagi varem mõtlema oma ridade koondamisele ning oma vaimu ja relvajõu tugevdamisele.”

Vabadusristi kavaleridele ja nende poegadele pakkus Pärnu maavanem rannasalongis õhtueinet, laiali sõideti kahe erirongiga. Need olid Eesti Vabariigi peied.

Esmaspäeval, 17. juunil ajaleht ei ilmunud. Sel päeval pidas president Konstantin Päts oma viimase kõne Kadrioru lossi rõdult ülemaalise Eesti noorsoo ühenduse 20. aastapäeva tähistanud võimlejatele, kes olid tulnud presidenti tervitama.

Teisipäeval, 18. juunil võis pärnakas lugeda, et Nõukogude Liiduga oli sõlmitud lisalepe vägede paigutamise asjus.

President Päts oli vastu võtnud valitsuse lahkumise teadaande ja käis uue valitsuse kujundamine. Lugejat rahustati: valitsus on kindel, et kõik kodanikud suhtuvad Nõukogude Liidu vägede tulekusse vastutulelikkuse ja rahuga.

Kolmapäeval, 19. juunil ehmatati pärnakat sellega, et juba eelmisest päevast oli kolmeks päevaks keelatud alkohoolsete jookide müük. Samast ajast oli eraisikutel keelatud hoida ja kanda relvi, mis veel samal päeval kella 15ks tuli viia politseikomissari kätte.

Ei jäetud märkimata, et okupatsiooniväed olid saabunud rahulikult ja heas korras. Pärnaka tuju ei tõstnud teade, et hulk suvitajaid kiirustas Pärnust oma kodukohta.

Neljapäeval, 20. juunil anti lugejatele teada, et 1. juulini on sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri korraldusel keelatud koosolekud ja meeleavaldused. Kodanikke paluti öist liikumist piirata, kinod, kohvikud ja restoranid suleti kell 23, suvemuusika katkestati, rannasalong ja suvekasiino suleti ajutiselt. Võidupüha ärajätmine oli väärt vaid paar rida.

Reedel, 21. juunil ei pühendanud leht Eesti sündmustele ridagi.

Kõhn rongkäik ja vähene vaimustus

Laupäeval, 22. juunil teatati kodulinlastele, et suveorkestri kontserdid Rannapargis algasid uuesti. Toimetuse seisukohti tutvustas artikkel ”Rahu kindlustamisel”, millest loeme: ”Nagu möödunud sügisel sõlmitud vastastikuse abistamispakti, nõnda ka äsjase lisakokkuleppe sisuks on rahu kindlustamine Euroopa selles sektoris, kus asetsevad mõlemad lepinguosalised.”

Eelmisel päeval olevat Pärnus toimunud suurem poolehoiuavaldus Nõukogude Liidu Eestisse jõudnud vägedele. Kohalike töölisorganisatsioonide (ametiühingute) algatusel ja rahvahulkade heatahtlikul kaasaelamisel olnud Vabadusväljakul suurem miiting. Tööliskodu juurest Lõuna tänaval marssinud tööliste esindajad punalippude lehvides ja orkestrihelide saatel läbi linna Vabadusväljakule, kus suurte kiiduavalduste saatel olid esinenud Johann Tamm ja Boris Kumm. Miiting oli lõppenud töörahvale Eestis paremaid elamistingimusi nõudva resolutsiooni vastuvõtmise ja “Internatsionaali” laulmisega.

Kõigepealt tuleb tähendada, et selle meeleavaldusega rikuti 1. juulini kehtivat koosolekute keeldu. Kohalikele töölistegelastele oli aga väga vähe suuniseid antud, sest nende nõudmised olid väga tagasihoidlikud: ei mingit uut valitsust ega töörahva võimu.

Alles Nõukogude ajal ilmunud ajalooraamatutest said Pärnu miitingust osavõtjad teada, et olid üksmeelselt nõudnud uue, demokraatliku valitsuse loomist, tõelist sõprust NSV Liiduga, demokraatlikke vabadusi ja elanike elujärje parandamist (ENSV ajalugu, III kd. Tln, 1971, lk 491).

Pärnu muuseumi juhataja, teisitimõtleja Lagle Pareki ema Elsbet Parek on kirja pannud mälestused esimesest demonstratsioonist punalipu all Pärnus. Rongkäik olnud võrdlemisi kõhn. “Internatsionaali” mängimise ajal hajusid needki vähesed pealtvaatajad, jäid ja kõnesid pidama hakkasid demonstrandid. Vaimustatud rahvahulki ega tormilisi ovatsioone Pärnus polnud.

Tegelikult kuulutati 21. juunil kell 22.15 raadios välja Johannes Varese valitsus, kuid Pärnu lehte see uudis ei jõudnud. Ainult kohaliku lehe lugeja jäi täielikku infosulgu, sest suvistepühade tõttu ilmus järgmine lehenumber alles 26. juunil.

Talveks petrooli

24. juunist 1940 määras siseminister Boris Kummi (1897-1958) Pärnu poliitilise politsei komissariks.

25. juunil olid Pärnu-Viljandi sõjaringkonna ülema kolonel Ants Lõhmuse juures Punaarmee esindajad, arutati väeosade paigutamist ja majutamist.

Rahvusarhiivis säilitatavatest dokumentidest nähtub, et majutamise suhtes oli okupatsiooniväe isu täitmatu ja sissemarssijate maitse oma välimusele vaatamata eksklusiivne.

Sõjaväe kasutusse võetud ruumide nimekirjas 1940-1941 on muu hulgas villa Rode, villa Nagel, kesklinnas Põhja 1, 3, 5, 8, Sauga mõis, Kalevi 47 ja 49, Vana-Tallinna 1, Promenaadi 6 (Hohenhausen), Lehe 3 (villa Carola), Suvituse 7 (villa Estonia), Lehe 1 (villa Velm), Eha 2 (hotell Vasa), Merepuiestee 14 (villa Mon Repos), Merepuiestee 14 (Suvekasiino).

Kokku läks Punaarmee käsutusse 406 eluruumi ja söögisaali alates 21. juunist, kui Sauga mõis anti üle detsembrini 1940.

Pärnu linnapea Priit Suve jäi esialgu ametisse, kuid tema asetäitjaks määrati töölistegelane ja Hispaania kodusõjas osalenu, Pärnus 21. juuni meeleavalduse korraldanud Johann-Heinrich Tamm.

28. juunil informeeriti Pärnu koole, et need õppeasutused, millel on vaja valgustuspetrooleumi, varustagu ennast aegsasti talvehooajaks. See oli ütlemata õigeaegne ja oluline teadaandmine.

Kommentaarid